Kultuur: Tšelloga sinasõbraks

Kord nädalas kihutab Eesti Muusikaakadeemia keelpilliosakonna juhataja professor Peeter Paemurru Rakverre, et aidata noortel tšellistidel pürgida muusikalise täiuslikkuse poole.

Kui Peeter Paemurru 1996. aastal Rakveres tšelloõpetusega algust tegi, ei korraldanud ta mingeid muusikalisi katseid. “Andsin pilli kätte ja hakkasime õppima,” ütles Peeter Paemurru.

Professor ei peljanud, et lapsel pole kuulmist, sest see on õpitav ja arendatav. “Ka andekal läheb mõni aasta, enne kui ta hakkab helikõrgusi õigesti kuulma,” kinnitas Paemurru ja lisas, et tal on siinsete õpilastega vedanud.

Ainus täiesti mittemusikaalne inimene, keda ta on õpetanud, oli Kairo konservatooriumis tudeeriv tähtsa tegelase võsu, kes pidi muusikat õppima prestiiži pärast, kuigi ei suutnud tabada ligilähedaseltki ettemängitud nooti. “Aga lugusid ta mängis,” lisas Paemurru.

Poognaga isiksused

Tšellokoolist - nagu seda nimetab professor - on aastate jooksul läbi käinud paarkümmend õpilast. Noorim harjutaja oli nelja-aastane, vanim alustaja 22, kel juba klaveriõpingud seljataga. “Mõni on natuke aega proovinud ja läinud muule alale,” selgitas Peeter Paemurru.

Tema veendumuse kohaselt ei tohi kedagi muusika juurde sundida ega mõjutada, see peab olema vaba soov ja otsus. Ja alustada pole kunagi hilja.

Tšelloõpinguid alustanud 16 huvilisest on praeguseks Paemurru käe alla jäänud õppima neli 13-15-aastast noort muusikut. Professorit rõõmustab nende edasijõudmine ja areng, mõni andvat muusikaakadeemias õppijalegi silmad ette. “Nad on kõik isiksused,” rõhutas Paemurru.

Kuigi tšelloõpetust alustades polnud eesmärgiks professionaalsus, vaid võimaluse andmine selle instrumendi proovimiseks ja täiendus Virumaa Noorteorkestrile, lubaks professori hinnangul õpilaste tase neil õppida Gerorg Otsa nimelises muusikakoolis. Et nad ei peaks lahkuma kodust ja saaksid lüüa kaasa Virumaa muusikaelus, käib professor Paemurru õpetamas Rakveres. Algõpetusega oli see raske, kuid praegu teevad õpilased suure töö iseseisvalt. “Ega neil kerge ole,” tähendas professor, jättes õpilaste nimed enda teada. Et õpetusest rääkides mitte isiklikuks minna.

Paemurru loodab jõuda niikaugele, et tema õpilased oleksid võimelised ise teisi õpetama. “Praktiliselt oleks see praegugi võimalik, aga on raske ennustada, kas nad hakkavad seda tegema, neis endis peab see soov välja kujunema,” sõnas Paemurru.

Pühendunud professor

Tšellokool on praegu Rakvere Muusika ja Kunstikooli Kaur tšelloklassi staatuses. “Peeter Paemurru oskab noori arendada, on väga kõrgel tasemel õppejõud, suur isiksus,” lausus Kaurikooli õppealajuhataja Silja Villems. “Lapsevanemad on öelnud, et ta on lastele tohutu autoriteet.”

Silja Villems peab imetlusväärseks, et Paemurru leiab professoritöö ning rahvusvahelise interpreeditegevuse kõrvalt aega sõita õpetama Rakverre, teha noortele tunde ka oma kodus, viia kontsertideks Tallinna ja teha muusikalaagrit. Veebruaris ootavad noori tšellistide päevad Tartus.

Seda kõike Villemsi sõnul põhiliselt heast tahtest. “Raha on koolile mureküsimus, sest kuna alguses oli õpetus tasuta, oli võimatu kehtestada õppemaksu,” rääkis Villems. “Oleme Kaurikoolis püüdnud tšello kui orkestris olulise pilli õpetust säilitada, kuigi oleme sellega miinustes.” Õpetus käib pearaha eest. Professor käib tarkust jagamas eesti kultuuri nimel ja saab tasa Rakverre sõitmise bensiinikulu.