Päevaintervjuu: Teatrikunstnik reisib ajastutes

Tele- ja teatritööd võrdselt huvitavaks arvav Rakvere Teatri peakunstnik Maret Kukkur uurib sisseelamiseks Rakvere linna ajalugu ja ootab põnevusega teatri remonti.

Millised on teie senised kokkupuuted Rakvere Teatriga?

Olen kujundanud lavastused “Tramm nimega “Iha””, Shakespeare’i “Macbeth” ja “Täismängu”. Neil on olnud küll aastatepikkused vahed sees.

Olen teinud palju koostööd kursusega, kus olid Indrek Saar, Tarvo Sõmer ja Velvo Väli ja lavastas Peeter Raudsepp. Inimesed on teada.

Kas olete Rakverre sisse elanud?

Rakvere on olnud mulle võõras, kuid olen avastanud, et peale teatri ja bussijaama on linn ja ajalugu. Et siin tööd teha, peab teadma linna ajalugu, seda, mis siin varem on olnud. Et üks tänav on mitusada aastat vana ja teine üsna uus.

Kus olete varem töötanud?

Enne kunstiakadeemiasse sissesaamist alustasin kujundustega Von Krahli Teatris. Kooliajal tegin seal tööd. Siis olin teles, kuhu teen kujundusi praegugi. Ruudus.

Teistest teatritest Ugalas, Linnateatris, Draamateatris. Tartus ka.

Kui palju olete n-ö näitusekunstnik?

Viimastel aastatel ei ole jõudnud midagi teha, sest tele on nii intensiivne keskkond, et pole jõudu õhtul pintslit kätte võtta.

Mis vahe on tele- ja teatritööl?

Teles on tootmisprotsess väga lühikese aja peale surutud. Pole kahte kuud mõtlemisaega nagu teatris, heal juhul kümme päeva. Tuleb arvestada, et operaatorit kaheks päevaks võtta on kallim kui üheks päevaks, et teleprogramm ei saa näitleja haigestumise tõttu ära jääda. Kui on võttepäev, siis see peab saama salvestatud. Selles mõttes on tele rohkem tootmine, palju vähem kunstiline kui teater.

Kas teile sobib paremini kiireloomuline teletöö või rahulikum teatritöö?

Mõlemad. Kiiresti tegemine on väsitavam, aga on võimalik ennast kokku võtta, saavutada kümne päevaga selline intensiivsus, et valmib lõpetatud produkt. Olen pigem see, kes saab kiiresti asjadega valmis.

Samas on hea, kui on aega teha väike vahe, et vaadata pärast värske pilguga.

Miks teist sai just teatrikunstnik?

Arvan, et see on mingi geneetiline viga. Olen teinud lapsest saadik jooniseid, kuhu kirjutasin juurde, kuidas mingeid koopaid valmistada.

Teatrikunst on natuke mängulisem kui arhitektuur. See pole betoonist valatud, ei jää püsima sajaks aastaks ja vastutus on pisut väiksem. Kui miski läheb aia taha, siis tükk ei mängi igavesti.

Hetkel, kui teatrikunsti ja arhitektuuri vahel valiku tegin, mõtlesin, et mis siis veel saab, kui insener oma töö kehvasti teeb ja maja kokku kukub... Parem ikka meetrikõrgune asi. Kui see kokku kukub, ei saa vähemalt keegi surma.

Mis kuulub teatris peakunstniku kompetentsi?

Kõik majas suuremal või vähemal määral. Kui kuskil on kole prügikast, siis lõppkokkuvõttes on seegi peakunstniku probleem.

Millised mõtted on tekkinud esimesest peakunstniku-kuust?

Mul pole tungi hakata midagi kiiresti ümber tegema. See on nagu foto valmimise protsess, kus ootan selginemist. Et tekiks tunnetus, milline on selle maja rütm. See, mis siin on, on tore, mis ei tähenda, et uus inimene ei võiks teisiti teha. Mingit kindlat visiooni veel pole, on vaja oodata ja vaadata, kuidas asjad toimivad.

Mida toob teile teatrit ees ootav remondiaeg?

See on huvitav planeerimise aeg, põnev protsess, kui saab sõna sekka öelda ja teiste arvamusi kuulata.

Mille poolest erineb Rakvere Teater teistest, kus olete töötanud?

Rakvere Teater on teistega võrreldes rohkem ringreisiteater. Sellega seoses on ka selle maja funktsioneerimine pisut teistsugune. Võtab natuke aega, et selgeks saada, et igal õhtul ei ole suures saalis etendust.

Kujundust tehes tuleb arvestada, et see mahuks kultuurimaja lavale. Kui teistes teatrites on see soovituslik, siis siin peab olema kujundus kindlasti teisaldatav.

Rakvere ringreisilembus on väga lahe, see annab teatrile omapära, oma näo. Mulle on see hästi sümpaatne. Mulle tundub, et see kokkulepitud piiratus mõjub kujunduste tegemisel inspireerivalt. See mobiliseerib mõtlema ja lahendusi otsima, mis võivad tulla hoopis huvitavamad kui kõikvõimalike tõstukite ja riputiste abil tehtud kujundused. Ja väljasõiduetenduste kvaliteet on parem, kui seda on kujunduse loomisel arvestatud.

Mis on tööplaanis?

Teeme Ingomar Vihmariga lavastust “Inimene Meier” - tõsist, aga absurdimaiguliselt naljakat lugu ühest perekonnast. Teist korda teksti lugedes tundus hästi vaimukas. Praegu on pea nende mõtetega hõivatud - aasta 1976 ja München. Teatris on tore just see, et saab etendusega seonduvalt tegelda mingi perioodiga põhjalikult, sattuda sellest vaimustusse ise seal elamata.

Tagasi üles