Kultuur: Tähenduse mõõtkava märk: Liivist Liivani

Päevakangelane Jakob Liiv astus aastasaja tagant vaatajate ette gümnaasiumiõpetaja Raimo Maasiku kehastuses. Liiv pole igav ega väli tühi, kinnitas Jakob Liivi/Liiva 145. sünnipäeval Väike-Maarjas klassikalise ja ideelise käsitluse jõuline põrkumine.

"Misuke liiv see igav on? Vast mõtles ta sellega koguni mind?” küsis Jakob Liiv Väike-Maarja Gümnaasiumi õpetaja Raimo Maasiku kehastuses muuseumi klassitoas sünnipäevaliste ette astudes, noorema venna Juhani värsid hingel.

“Nüüd olen mina Juhan Liivi vend...” pole seltsitegelasel, Väike-Maarja parnaslasel ja valgustajal kerge leppida.

Lugu rabab kui välk

“Paraku on nii, et kes hiljem elab, teab varasemast vähe,” ütles Väike-Maarja raamatukogu juhataja Irma Raatma ja arvas, et juubel on sobiv aeg “meie parnassi pealt pisut tolmu pühkida”. Ja kõneles alles kümneaastaselt lugema õppinud Jakobi-nimelise Alatskivi poisi teest Väike-Maarja kandi vaimseks juhiks.

1880 Virumaale Triigi-Avispeale ja 1901 Väike-Maarjasse asunud Jakob Liiv rääkis: “Kui siiakanti tulin, oli siin pimedus, talud väikesed ja vaesed, koolimaja külm. Hakkasin valgustama, lõin laulukoori, tellisin Sakala.”

Liiv seisis Väike-Maarja rahvamaja ehitamise eest, ajas parnassil vaimuasju, avaldas pool tuhat luuletust. “Kuigi parnass midagi jäävat anda ei suutnud, suutis ta ärgitada kirjanduse juurde,” sõnas Irma Raatma.

“Miks me seda päeva tähistame? Mis on meie eesmärk? Miks püüame teda mumifitseerida, tulevikule säilitada?” küsis Rakvere Teatri näitleja Toomas Suuman ja vastas ise: “Me ju peame temast.”

“Tema lugu oli mind rabanud nagu välk selgest taevast ja on minu maailmapilti muutnud,” ütles Suuman ja kinnitas, et Jakob Liiv ei kuulu nõndanimetatud kohaliku mastaabiga kultuuritegelaste hulka.

“Tema ning ta loo üldistusvõime on määratum kui arvata osatakse,” sõnas Suuman. Ja rääkis (mõistu)loo puulusika-rahvast, kes heauskselt asutas enda põlistamiseks muuseumi, mille külastajad juba lävel unustasid.

“Kunagi ei piisa asjade nähtavale asetamisest, tähtis on see, mida nendega edasi teha,” tähendas Suuman. “Kuidas nad jutustavad selle rahva lugu siis, kui nendega enam ei sööda.”

Muuseumid purunevad

Kahe venna Liiva vaimsesse kujunemisse süvenemise tulemusena valmis Toomas Suumanil 1990-ndate aastate keskel näidend “Liivad”. “Nende tee Peipsi äärest Rakvere ja Alatskivi surnuaedadesse kõlab võimsa üldistusena, suure eestimaise kultuurikonfliktina, mis on piisavalt kirglik paiskamaks puruks pisikesed muuseumid ja mälestustahvlid,” rääkis Suuman. “See konflikt esitab läbi kahe venna loo meile nii võimsaid küsimusi, millele vastuste otsimine näitaks eesti vaimu arengut tema tõelises suuruses ja looks ka tänapäeval tasakaalustatud platvormi rahvusliku identiteedi äratundmiseks, sellega leppimiseks, omaksvõtmiseks. Et kaoks igasugune vajadus puulusikaid näitusesaalidesse välja panna.”

Suumani sõnul on see konflikt sõnastatav kui konflikt kahe sama lapsepõlve jaganud venna vahel, kellest ühe vaimuhaige depressiivsus väljendas maailma geniaalsetes luulekujundites ning teise maailmatunnetusest andis mõista jõuliselt selge ja terve mõte; vennad kui paralleelid, mille vahel säriseb pinge.

“Kahekesi koos vaadelduna lahendaksid nad meid ärkamisajast saadik kummitava orjakompleksi ning eurooplusse pürgimisega kaasneva alaväärsuse. Meie ei peaks enam sama teed uuesti käima. Kaks venda on meile kunstiloomingu pimeda sügaviku ja teostatud aate ideelise kõrguse välja mõõtnud. Meie võime neile toetudes edasi minna. Jääb küsimus, miks me ei lähe ja miks me ei märka lahendusi oma hinges,” sõnas Suuman.

“Me hindame Jakob Liiva vales võtmes,” rõhutas ta. “Liiva jõuline natuur tõuseb mastaapseks kogu Eesti ulatuses.”

“Jakob Liiv oli selle paikkonna vaimne juht või hing. Selleks on suutelised vähesed,” lisas tasakesi Irma Raatma.