Kultuur: President andis preemia rahva mälu kogujale

Vihik sai täis. Teine, kolmas, kolmeteistkümnes. Alguse talu perenaine pani kirja, mis kodakondseil ja naabrirahval meeles. Presidendi rahvaluulepreemia võttis Anu Soon vastu enda tikitud rahvarõivais.

Rahvarõivail säravad kodumetsa lilled. Anu Soon seab otsiktanu otseks. Ja ongi presidendiga kohtumiseks valmis. Foto: Margus OttVõhu küla Alguse talu õu on laialt puhtaks roogitud. Tulija vaatab üle heasüdamlik majavalvur Mustu, Kalevipoja koera nimekaim. 44-hektarise marjakasvatustalu malbe perenaine Anu Soon ütleb, et tantsuproov Viru-Jaagupis jäi eile tuisu tõttu ära.

“Nii, ma lähen nüüd arvutan teises toas,” jätab sõnakas peremees Enn kaasa küsija meelevalda.

Mustu hoiab veel natuke silma peal, enne kui usaldab tagakambrisse pikali visata.

“Olen virulane, pärit Alutaguselt metsavahi perest, erialalt bioloog ja eluviisilt maainimene. Väiketalu perenaine,” tutvustab end Anu Soon. “Suvel on talus palju tööd, aga talvel jääb aega natuke üle, siis saan tegelda muude asjadega.”

Muude hulka kuuluvad nii pärimuste kogumine kui ka naisansambel Viisikera, kapell Karukell, estraadiring ja näputöö. Ansambli ja kapelli kroonika kirjutamine. “Maal tuleb kõik ise teha, siin pole teatrit, loenguid ega kontserte,” põhjendab perenaine. Ja jõuab kõiges kaasa lüüa.

“Meil on kapellis 15 pilli ja kolme naise peale üks aasta muusikalist haridust, seegi kaugeõppes,” ütleb Anu Soon ja naerab.

Akordioni, kannelt, kitarri ja suupilli on ta õppinud kuulmise järgi. Sest kodus lauldi, kitarr ja pulli raha eest ostetud akordion kutsusid tüdrukut sõrmitsema.

Kuigi haridus on zooloogi oma, tööd tehtud õpetaja ja kalakasvatajana, on Anu Soon hingelt ornitoloog. Loendab linde ja teeb vaatlusi. Uue linnuatlase jaoks. Kapiservalt paistavad loodusajakirjad. “Maal on elu stressivabam, vaheldusrikas töö, saan kasvatada tervislikku toitu,” sõnab ta. Linn ei tõmba.

Elud ootavad kuulajat

Bioloogi ahvatles rahvaluule juurde õde, rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe. Kui 1995. aastal koguti tudengipärimust, meenutas Anu Soon enda tudengiaega, kirjutas ühiselamuelust, eksamiebausust ja õppejõunalju. Pani kirja ja laulis linti tudengilaule. “Kogu aeg hoidsin ühe vihiku käepärast. Kui midagi kuulsin, panin kirja,” räägib Soon.

Vihik on siiani ligi. Sest oma pereski kuuleb sageli nii rahvapäraseid väljendeid kui ka naljajutte. Abikaasalt eriti. “Mina olen kirjamees, tema on jutumees, tal on igasuguseid ütlemisi, kõige hullemaid ma ei panegi kirja,” tähendab Anu Soon. “Poistelt kirjutasin üles tudengite rebaseks löömise kombeid.”

Kirja said oma pere 90-aastase vanaisa Siberi-aeg ja naabrite lood. Vähehaaval kogunesid vihikutäied. “2002. aastal sain õe käest rohkem küsitluskavasid. Hakkasin käima inimeste juures kodudes nagu klassikaline rahvaluulekogumine käib,” selgitab tegus naine.

Kellelt mida küsida, oli selge - külarahvas ammusest tuttav. Kes meenutas lapsepõlveaegseid mänge, kes lähimineviku kokkutulekutavasid või tänapäeva folkloorina külarahva ühistegemisi. “Mõni ütles, et ei tea midagi, teine vastas ainult küsimustele, aga mõnel on oma elulugu peas valmis ja ta tahab selle välja valada,” pajatab koguja. “Tal on elu ja saatus justkui hinge peal.”

Kokku sai kolmteist ja pool vihikut. Käsikirjas. Sest nii on mugavam kui arvutiga.

Arvuti on rohkem tudengist poegadega kirjavahetuse pidamiseks. Mihkel ja Villu tudeerivad Tartus ema-isa eeskujul bioloogiat, üks teeb Tarbatus rahvatantsu ja teine Sinimaniseeles rahvamuusikat. Vanem poeg Jaan tegutseb kodutalus.

Rahvarõivas kodumetsast

Mina pean endale rahvariided saama! - mõtles Anu Soon laulva revolutsiooni päevil. Alustas raamatute uurimist, et rõivad põhimõtete vastu ei eksiks. Seelikukupongi ja vöö ostis poest, käised, põll, tanu ja sukad on enda näputöö.

Viru-Jaagupi valge tikand tundus nii suure vaeva nägemiseks igav. Anu tahtis ilusat värvilist. “Pidasime mehega aru, tema ka bioloog, ja otsustasime, et teen kodumetsa lilled,” räägib naine. “Kui tehakse töötlusi rahvamuusikast ja rahvatantsuseadeid, miks ei võiks siis areneda rahvarõivas.”

Nõela all hakkasid põimuma karukellad ja kuldkingad, meelespead ja hiireherned, ojamõõlad ja mailased, maikellukesed ja kuutõverohud. Ainuliseks säravalt tagasihoidlikuks tikandiks.

Sukkadele kudusid vardad Maarja-Magdaleena pitsmustri, põlleks sobis poeriie. Keerulisem oli tanuga. Lintidega tanu oleks seganud akordionimängu, narmastega otsiktanu eeskuju leidis Anu Soon Tartust Eesti Rahva Muuseumi fondist. Tanu sai valmis sel talvel. Enne presidendi ette astumist.

“Küsisin preemia kätteandmisel proua Ingrid Rüütli käest, ega ma ole mingi põhimõtte vastu eksinud, et sellised rahvariided tegin,” räägib Anu Soon. “Tema arvas, et need ei olnudki vanasti nii ühtemoodi, inimene pani ikka midagi endast ka sisse.”

Rahvarõivaste asjatundjalt Igor Tõnuristilt on Anu Soone riided pälvinud tunnustava “hmmm”.

“See oli vapustav,” ütleb Anu Soon presidendi rahvaluulepreemia laureaadiks saamise kohta. Vaikselt. “Ei oleks arvanud, et seda niisuguse asja eest saab.”

“Ta on niisugune arglik, teda tuleb julgustada,” sõnab peremees Enn, vaatab kauneis rahvarõivais väikest habrast kaasat naerusilmi ja pärib, kas nii “pikk” naisterahvas ikka ühes tükis lehe pildile mahub.

Taluõuel, kus suvel hakkab lõhnama maasikate, mustsõstarde ja vaarikate järele, ütleb kriimu näoga Karvamiisu lumevalli varjust külalisele kaasa sisendava “mjäu”.