Lennuk Ülemiste järvel nagu kirss tordil

Kaitseväe eritellimusel valmistatud võimas 35tonnine Saksa päritolu puksiirmasin Mercedes-Benz Actros järvejääle vraki järele ei läinud, vaid sikutas lennukit tagumise vintsiga kaldale.

FOTO: Kaitsevägi

Ülemiste järvejäält lennuki väljatõmbamine – öö täis katkevaid ohtlikke trosse, taevast langevat niisket, kõikjale tungivat lobjakat ning lagunevat järvejääd saabaste all ja sees.



Niimoodi kirjeldasid lennuki sikutamist kaks sõjaväelast, kui palusin neil kirjeldada oma muljeid transpordilennuki päästeoperatsioonist.



18. märtsil Ülemistele hädamaandunud lennuki AN-26 päästeoperatsioonil osalenud kuuest kaitseväelasest koosnevas meeskonnas olid ka praegu logistikapataljonis töötav seersant Aleksandr Matei ja Tapalt pärit seersant Janek Otsatalu 1. jalaväebrigaadi tagavarapataljonist.



Mõlemad mehed on Tapa väljaõppekeskuses aega teeninud, seejärel elukutselise sõjaväelase ameti valinud ning osalenud ka välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis. Seega on tegu mitmekesiseid kogemusi omandanud meestega, kellele lennuki järvejääst väljasikutamine saab igapäevatöös olla ainult huvitav kõrvalepõige.



Käsk valmisolekuks


Päästeamet võttis kaitseväega ühendust neljapäeval ja samal ajal anti välja valitud sõjaväelastele käsk valmis olla. Mehed panid stardivalmis kaks kaitseväe eritellimusel valmistatud Saksa päritolu võimekat puksiirmasinat ja jäid kutset ootama.



Seersant Otsatalu on puksiirmasinal Mercedes-Benz Actros 4150 töötanud juba üle kahe aasta. Seersant Matei aga just läbis kolmenädalase puksiirikoolituse ja ootas, et saaks oma vast omandatud teadmisi praktikas rakendada ning seeläbi ka ametliku õiguse masinat juhtida ja kasutada.



Nii ei olegi imestada, et kui neljapäeva õhtul teatati, et kaitseväe abi lennuki kaldale venitamiseks vaja ei lähe, läks seersant Matei pisut pettunult koju.



Vaevalt oli ta aga magama jäänud, kui siiski tuli oodatud kõne ülemuselt - käsk logistikapataljoni naasta ja lennukit välja tõmbama minna.



“Kohe, kui nägin, et mulle helistati, teadsin, et on minek, ja sel ajal kui rääkisin, toppisin ennast riidesse,” kõneles seersant Aleksandr Matei (pildil), kellel kodust väeossa jõudmine võis telefonikõnest alates võtta kümme-viisteist minutit.



Kümmekond minutit hiljem, umbes kell 11 õhtul, sõitsid mehed kahe puksiirauto ja kahe saateautoga logistikapataljoni väravatest välja ning võtsid suuna Ülemiste järve poole.



Olgugi et puksiirautod on üle nelja meetri kõrged ja umbes 10 meetrit pikad 35tonnised massiivsed masinad, jõuti järve juurde juba veerand tunni pärast.



Ülemistele jõudnud, läks osa kaitseväe mehi, sealhulgas seersant Otsatalu, maastikuluurele, et kindlaks teha, kuidas edasi toimetada.



“Siis selguski, et seal ei ole ruumi,” selgitas Otsatalu, miks paluti päästeametil tellida sahk, mis järve äärde viiva tee laiemalt lahti lükkas, et kaks puksiirautot mahuksid järve äärde manööverdama.



Kui puksiirautod olid paika pandud, hakati varustust lahti pakkima ja lennuki vint­simiseks ettevalmistusi tegema.


“Kõik need trossid ja asjad on väga rasked,” oli töö seersant Otsatalu sõnutsi füüsiliselt päris raske ning mehed üsna õnnelikud, kui päästeameti roomik neile appi tuli ja aitas vajalikke trosse, nn seekleid ja muud varustust laiali vedada.



“Ümber lennuki olid ühenduslülid juba olemas, aga natuke valesti - tegid tiibadele liiga,” kirjeldas Janek Otsatalu ning lisas, et hiljem paigutati tiibade ümber pandud kinnitid ümber, et lennukit mitte rohkem lõhkuda kui just hädavajalik.



Ja siis alustatigi vintsimisega. Prooviti ühe masinaga, kuid ka nii, et ühest trossist tõmbas kaks masinat. Ning tasapisi hakkaski lennuk mööda jääd liikuma. “Kõige raskem oli, et selle aja peale oli lennuki parempoolne telik juba läbi jää vajunud,” rääkis Otsatalu, et kuigi lennuki tiivad olid jää peal, oli lennuk vajuma hakanud.



“Pidime jäälõhkujaid mängima ja seda läbi jää kiskuma,” valmistas läbi jää vajunud ning justkui ankruna toiminud telik lennuki kaldale sikutajatele tõsist peavalu.



Ja nii õnnestuski meestel ja 20tonnise tõmbejõuga puksiiridel lennukit umbes ühe selle pikkuse võrra kaldale lähemale sikutada, kui lisatross esimest korda purunes.



Katkevad ohtlikud trossid


“Üks ots lendas lennuki poole ja teine ots tuli otse minu peale,” meenutas seersant Janek Otsatalu (pildil), kuidas tross, sädemepilv taga, lõpuks tema kõrvale puksiirauto taha maandus.



“Kui tross lahti läks, see tõesti lendas seal, ja et selle otsas olid trosse ühendavad kinnitid, mis on päris rasked, oli tõesti korraks ohtlikum hetk,” tunnistas seersant Matei, kuid rõhutas, et tegelikult toimetati ohutustehnika nõuete kohaselt ja keegi trossidele liiga lähedal ei olnud.



Aga kuna kasutatavad trossid olid väga pikad ja rakendatavad jõud suured, oli tegu tõesti mõnevõrra ohtliku tööga.



Hiljem purunes veel üks tross ning umbes kell kuus varahommikul pidid kaitseväelased tunnistama, et nende trossid, mis on üldjuhul varutud, mõeldes kuni kümnetonniste kaitsemasinate vintsimiseks, on purud ja edasi töötada ei saa.



Seda hetke peavad mõlemad mehed kõige raskemaks – kogu öö tihedas lörtsisajus pea saapa kõrguselt järvel jää ja vee segus sumpama pidanud mehed olid läbimärjad.



“Isegi talvejope, mis on väga paks, ei pidanud seda lund ja lobjakat enam kinni ning hakkas märjaks minema,” rääkis Matei ning lisas, et hommikul viidi ka 1. jalaväebrigaadi ajateenija väeossa tagasi, sest tema varustus ei olnud ette nähtud tundide viisi seesuguse ilmaga vastu pidama.



Õnneks pakkus oma abi terastrosside ning tõste- ja koormakinnitusvahendite tarnija Certex.



“Pool üheksa käidi mõõtusid võtmas ja natuke pool kümme läbi oli buss koos trossidega kohal,” tunnustas seersant Matei ettevõtte kiiret tegutsemist, kirjeldades 60tonnise tõmbejõuga trosside saamist.



“Siis vaatasime veel lennuki üle ja et metall teeb paratamatult tropid puruks, lasti need samuti uued õmmelda,” ütles Matei.



Poolteist tundi hiljem saabusid küm­netonnise tõmbejõuga, äsja õmmeldud tropid ja ka Ämari lennubaasi päästemeeskond pontoonidega, mille abil tõsteti öö jooksul veelgi enam jäässe vajunud lennuk tõmbekõrgusele ja alustati uuesti lennuki kaldale vintsimisega.



Sikutamine läks üsna vaevaliselt, sest lennuki parempoolset telikut ei suu­detud eemaldada, mille tõttu takistas see jätkuvalt vintsimist ning kündis reipalt jääd lennuki alt katki. Aga lõpuks pidi ka telik alla vanduma ja murdus.



“See tibu on purgis!”


“Siis kostis läbi raadiojaama Matei suust väga emotsionaalne lause, et see tibu on purgis,” jutustas seersant Otsatalu, kelle sõnul läks lennuki kaldale sikutamine edasi ilma vahejuhtumiteta ja reede õhtul kella kuueks oli nende töö tehtud ning käsk täidetud – lennuk oli kaldal.



Mõlemad mehed toovad eraldi välja väga hea koostöö päästeameti ja kaitseväe vahel. “Ega meil ju ühisõppusi pole koos toimunud ja varasem kogemus puudub samuti,” rääkis seersant Matei. Seersant Otsatalu ütles, et kuigi töö oli raske ja ilm kehv, töötasid kõik jäälolijad ühtse meeskonnana ja et kogu operatsioon oli hästi korraldatud.



“Kui koolitus oli nagu tort, siis see lennuki väljatõmbamine oli nagu kirss seal peal,” oli seersant Matei väga rahul, et saab oma praktikanimekirja lisada lennuki väljatõmbamise kogemuse.


Tagasi üles