Meie kultuuriloos on kirikul oma oluline tähendus. Parematel ja kindlamatel aegadel on kirikuhooneid ehitatud, remonditud ning kaunimaks muudetud, sõjad on neid kahjustanud ja vahel ka maatasa teinud.
Juhtkiri: Kogukonna kirik
31. märts 2010, 09:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et tulemas on jälle paremad ajad, sest üks projekt, mis puudutab Rakvere Kolmainu kiriku hoonet, on rahastatud ja ootamas teostamist.
Kirik vajab uut katust ning hoone ise nii sees- kui välispidist remonti.
Rakvere kirik on pika ajalooga: valmis umbes aastal 1430, Liivi sõjas lammutati; 1691. a sai uus kivikirik valmis, mille tornikiiver hävis Põhjasõjas; aastal 1730 taastati uuesti ja need 280 aastat tagasi paigaldatud puittalad on alles tänaseni ning kõlisevad nagu raud.
Vanade eestlaste ajal oli kiriku tornikellahelinal oluline tähendus, näiteks matusetalitlusel, nagu Tammsaaregi oma "Tões ja õiguses" kirjutab. Kõik viimsele teele minejad saadeti ära kellahelina saatel.
Vaid kuuseoksa ennast üles poonud Juss maeti kirikaia taha, nii et kirikutornis kell viimast korda tema auks ei kõlanud.
Kuigi tänapäeval on inimeste ja kiriku side küllaltki palju nõrgenenud ja kellahelinal pole nii selget tähendust, oskab ilmselt igaüks selle kaunist kõla hinnata.
Mis puutub ajanäitajasse, siis juba
1836. a oli Kolmainu kiriku tornis kell - hetkel pole Rakvere linnal ühtegi esinduslikku ajanäitajat vastu panna.
Seepärast on väga tervitatav, kui ülalinnast saab loodetavasti peagi kuulda igal veerand- ja pooltunnil kella märguannet ning igal täistunnil kaunist kellamängu.
Tänapäeva kirik pole lihtsalt sakraalehitis. See on ka muuseum ja kontserdisaal ning muidugi kohaliku koguduse kooskäimise koht. See on pühakoda.
Osaliselt on kirikuhoonete käekäigu eest hea seisnud riik, osaliselt kogudus, osaliselt on käe külge pannud inimesed kogukonnast, kel selleks võimalust. Ja eks kirik kuulugi nii kultuurilukku kui ümbruskonna ühise väärtuse hulka.