Repliik: Miks ma ei sorteeri prügi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei sorteeri prügi. Põhimõtteliselt. Panen samasse kotti ja kotiga konteinerisse nii klaas- kui ka plastiktaara, rääkimata paberist ja toidujäätmetest.
Tean, et nii käitudes olen ma keskkonnateadlike inimeste jaoks paras kaabakas, kes ei hooli emakese maa puhtusest ja tulevikust.
Tegelikult hoolin küll. Aga pisut teistmoodi. Nimelt olen piisavalt palju käinud prügimägedel, suhelnud sealsete elanikega, näinuid nende troostitut saatust, aga kogenud ka nende ülihead tööd prügi sorteerimisel. Seal käib tõeline nobedate näppude voor. Aga mitte miljoni saamiseks, vaid palju proosalisemal põhjusel - ellujäämiseks.
Ma tean, et peaaegu ükski minu poolt ära visatud plastik- ega klaaspudel ei jää prügimägede elanike poolt tähelepanuta. Kõik korjatakse kokku ja toimetatakse kokkuostupunkti. Seal müüakse maha, hinnaga mõni sent tükk. Et pisut elatist saada. Et ellu jääda.
Seega sorteeritakse tegelikult ka minu poolt sorteerimata jäetud prügi ära. Aga enne kui see lõppjaama jõuab, annab prügi veidikenegi elatist ühiskonna heidikutele, elu hammasrataste vahele jäänuile. Arvan, et prügi sorteerimata jättes mõtlen ma korraga nii emakese maa peale kui ka selle elanike peale. Eriti neile, kellel ei lähe nii hästi kui enamikul meist. See on minu sotsiaalabi neile, kelle jaoks riiklikku sotisaalabi napib.