Ühelt talviselt jutuajamiselt jäi meelde omal ajal olümpial käinud suusamehe Pavo Raudsepa tähelepanek noortespordist.
Repliik: Kellast kellani ega kriipsugi rohkem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta oli kurb, et erinevalt paarikümne aasta tagusest ajast tehakse tänapäeval trenni kellast kellani ega kriipsugi rohkem. Vaba aega sisustab arvuti.
"Meie käisime trennis, aga enne ja pärast sedagi lustisime poistega suusamäel, tegime hüppekaid, tuiskasime järskudest nõlvadest alla, võtsime kurve, ning see kõik tuli murdmaarajal võisteldes hiljem kasuks.
Olime suuskadel osavad ja julged," rääkis Raudsepp.
Samalaadse suhtumise tabasin hiljuti "Pealtnägija" saates esinenud kursusekaaslasest korvpallikorüfee olümpiapronksi Anatoli Krikuni jutust.
"Viskasin, viskasin, viskasin. Hommikust õhtuni palli korvi," tunnistas Helsingi kommertskoolis spordielu juhtiv ning veel praegugi kümnest vabaviskest kümme korvi saatev Krikun, keda noore mehena pani trennidele lisaks enda kallal töötama tahe endast midagi teha, soov maailma näha.
Ajaratast tagasi keerata ei saa, saab vaid loota, et leidub (spordi)noori, kes teavad: arvutil on lisaks sisselülitamise nupule ka väljalülitamise võimalus.