Gunnar Kotiesen: Ülestõusmispühad – kas ka täna?

Gunnar Kotiesen. Foto: Erakogu

Eestimaalastena oleme oma olemuselt traditsioone armastav rahvas. Terve hulk meie tegevusi on seotud harjumustega, mis võib-olla enam ei olegi nii olulised, kuid oleme harjunud just nii tegema.

Samuti on meie kodudes palju asju, mis eemalt vaadates ei kanna endas mingit väärtust, kuid meile on need armsad ja sisendavad turvalisust ning neist loobuda ei tule mõttessegi.
Nüüd oleme aga valikuvõimaluseta asetatud aega, mil vaid paarikümne aastaga pole tundmatuseni muutunud mitte ainult meie kodud, vaid suurem osa meie elukorraldusest, väärtushinnangutest ja võimalustest.

Samas on just see olnud aeg, mil paljud on pööranud pilgu tagasi ja mõelnud oma juurte üle - kes me oleme, kust me tuleme, tänu kellele me oleme need, kes oleme, mis on meie väärtus?

Ja eks sageli ongi nii, et kõige tumedamal augustiööl säravad tähed taevas kõige kirkamalt. Nii ka meiega - keset kõige suuremaid muutuste tuuli tunduvad korraga elu põhiväärtused ning head traditsioonid hindamatud.

Sõlmekohad

Oleme päevades, mille kohta meile tänase kinkinud põlvkonnad ütlesid "lihavõtted".Paastuaeg lõpeb koos ülestõusmispühadega ja midagi uut on ootamas.

Õhk on tulvil lootust ja ootust.

Kuid mida oodata? Kas vaid soojemat ilma ja kuivemaid tänavaid?

Ma arvan, et see on täiesti ajakohane küsimus.

Ei ole ju väga mõistlik elektroonikapoest pehmet saia küsida või loota, et autotöökojas meie kingad ära parandataks. Kas nüüdisaja inimese jaoks üldse peaks olema ülestõusmispühadel mingi tähendus? Ning kui jah, siis milline?

Jalutades kaunil Eestimaa rannikul, on põnev vaadata, kuidas suure tuulega peaaegu maani koolduvad kõrred pärast puhangut taas püsti tõusevad. Eemalt näib, justkui oleksid nad võitluse ilmastiku vastu kaotanud, kuid tegelikult on neis pisikestes taimedes suur jõud.
Mis teeb neid nii tugevateks ja sitketeks? Sõlmekohad! Need on punktid, mis annavad taimele tugevuse ja sitkuse.

Elades täna pidevalt muutuvas maailmas, sarnaneme sageli rannas kasvavate kõrtega - oleme avatud meid ümbritseva "ilmastiku" mõjule.

Mis tooks meie ellu selle jõu, et "pikali vajutamise" järel taas tõusta ja elada sirge seljaga?

Vana tõde

Olen avastanud, et minu elus on üheks peamiseks sõlmekohaks ülestõusmispühad koos nende sisulise tähendusega.

Need on pühad, mis seovad mind paljude ja paljudega, kes on andnud oma parima enne mind, kuid lisaks sellele lõimib just see püha mind suurima armastuse väljendusega, mida inimkond on võinud oma eksistentsi jooksul kogeda.

Keset pidevat muutuste tõmbetuult on midagi jäänud kestma, mis ulatub kõigist moevooludest ja ajastute trendidest hoolimata kaugemale minust ja sellest hetkest, mis mulle on antud. Selleks on elu andev armastus!

Mida siis oodata ülestõusmispühadelt?

Eelkõige armastatud olemise kogemist ja kogemust. Enam kui ükski muu tähtpäev kõnetab just see nädalavahetus kogu inimkonda sõnumiga, mille evangelist Johannes on kirja pannud: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud ..."

Ja siit korraga avastamegi edasi, et vaatamata tohututele uutele võimalustele saab mõni väga vana tõde meie elus jätkuvalt määrava koha ja sisu.

Rõõmurohket jumaliku armastuse kogemist!