Mõne aasta eest oli valitsus veendumusel, et tööjõupuuduse saab likvideerida just tudengite abil. 2007. aasta 10. septembril tutvustas sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Janno Järve Äripäevas valitsuses heakskiidu saanud plaani, kuidas ministeeriumid utsitaksid üliõpilasi veelgi rohkem tööle asuma. Järve sõnul oli noorte hulgas just kõige enam inimesi, kes ei tööta või ei otsi tööd.
Valitsuse eufooriat ei suutnud jahutada ka tudengite katusorganisatsiooni Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) arvamus, et Eesti üliõpilaste seas on juba niigi Euroopa suurim tööhõive.
Näib, et valitsus toetas oma eesmärki vaikse tegevusega, vähendades kõrghariduse rahastamist, mis omakorda suunas tudengeid üha varem tööjõuturule.
EÜLi andmetest selgub, et 2009. aasta alguseks olid üle poolte Eesti üliõpilastest sunnitud õpingute eest maksma; õppetoetuste tõstmise ja toimetuleku suurendamise asemel hoidis valitsus need ka buumiajal pikka aega samal tasemel, ja 2009. aastal, kui tulid esimesed eelarveraskused, otsustati toetusi kärpida. Tudengid vajasid kulude katteks raha ja ainus viis toime tulla oli tööle hakata.
Ilmselgelt oli valitsuse poliitika tulemus see, et eelistatud seisuses olid tudengid, kelle pere oli materiaalselt rohkem kindlustatud, ehk kui sa oled põllumehe pojaks sündinud, siis põldu sa ka harid!
Selle kõige taustal oli minu üllatus suur, kui lugesin 11. märtsi Postimees.ee artiklist, et tööta jäänud tudengil, kes õpib ülikoolis täiskoormusega, ei ole õigust end töötuna arvele võtta ja seega ka õigust töötuskindlustushüvitisele.
Töötukassa avalike suhete juhi Erko Vanatalu põhjendus valitsuse kehtestatud korrale oli lihtne - tudengite tööks on õppimine ja neile on toimetulekuks ette nähtud muud tagatised, näiteks õppetoetused. Kas töötu tudeng ei olegi töötu ja võib abirahast "suu puhtaks pühkida"?
Asi ei ole selles, et riik peaks tudengeid ülal pidama, sest töötavad tudengid tahavad end ise ülal pidada, aga valitsus ei tohiks siinkohal teha inimestel vahet.
Mille poolest on tudengist töötaja kehvem inimesest, kes töö kõrvalt ei omanda haridust?
Tudengid, kes majanduse tippajal maksid õppimistulemustes lõivu selle eest, et tagada riigile majanduskasv, on täna julmalt kõrvale lükatud.
Riiklikku stipendiumi saab EÜL-i andmetel vaid 16% üliõpilastest.
Teen mõne arvutuse. Eeldame, et kuulute nende väheste õnnelike hulka, kellel õnnestub saada 875- ja 440kroonine põhi- ja lisatoetus. See teeb kokku 1315 krooni kuus.
Täiskoormusega õppides ei ole teil praeguses majandusolukorras väga palju lootust tööd leida ja ainus lisatuluallikas on 5% intressiga õppelaen.
Õppelaenu maksimummäär on hetkel 30 000 krooni aastas, mis lisab teie kontole 2500 krooni kuus. Laen, mida maksta pärast viit aastat ränka õppimistööd, rektori käepigistust ja diplomi kättesaamist, kuni 35. eluaastani. Kokku teeb see 3815 krooni kuus.
Eesti alampalk on 2010. aastal 4350 krooni. Nii väikeste summade puhul on piinlik hakata arvutama seda, kui palju peab üks tudeng raha kõrvale panema, et tasuda oma õppemaks. Üldiselt on levinud arusaam, et õppemaks kaetakse õppelaenuga. Kas siis tõesti on tudengi töö õppida 1315 krooni eest kuus?
Tundub, et vägisi püütakse Eesti tulevikult vaipa jalge alt ära tõmmata. Seepärast pole mõtet imestada, miks võimekamad püüavad leida võimalusi suunduda välismaale, ja nende noorte, kes otsustavad siia jääda, suhtumises on tunda üldist apaatsust poliitika suhtes.
Tudengitele jääb siiski teadmine, et küll valitsus nad ükskord taas üles leiab, hiljemalt siis, kui Eesti majandus tõusule pöörab.
Seni aga tuleb veeta aega näljapajukil, nautida õppimist täis öid, ja hellitada lootust tasemel töökoht leida. Kuid eelkõige tuleb meeles pidada, et elada tuleks Eestis nii, et riigi käekäik sinu elu ei mõjutaks.