Jaanus Riibe: Tudengi töö on õppida 1315 krooni eest kuus?

Jaanus Riibe. Foto: Erakogu

Mõne aasta eest oli valitsus veendumusel, et tööjõupuuduse saab lik­videerida just tudengite abil. 2007. aasta 10. septembril tutvustas sotsiaalministeeriumi töö­ala asekantsler Janno Järve Äripäevas valitsuses heakskiidu saa­nud plaani, kuidas ministeeriumid utsitaksid üliõpilasi veelgi roh­kem tööle asuma. Järve sõnul oli noorte hulgas just kõige enam inimesi, kes ei tööta või ei otsi tööd.

Valitsuse eufooriat ei suutnud jahutada ka tudengite katus­or­ganisatsiooni Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) arvamus, et Eesti üliõpilaste seas on juba niigi Euroopa suurim tööhõive.

Näib, et valitsus toetas oma eesmärki vaikse tegevusega, vähendades kõrghariduse rahastamist, mis omakorda suunas tudengeid üha varem tööjõuturule.

EÜLi andmetest selgub, et 2009. aasta alguseks olid üle pool­te Eesti üliõpilastest sunnitud õpingute eest maksma; õppe­toetuste tõstmise ja toimetuleku suurendamise asemel hoidis valitsus need ka buumiajal pik­ka aega samal tasemel, ja 2009. aas­tal, kui tulid esimesed eelar­ve­raskused, otsustati toetusi kär­pida. Tudengid va­jasid kulude kat­teks raha ja ainus viis toime tu­lla oli tööle hakata.

Ilmselgelt oli valitsuse poliiti­ka tulemus see, et eelistatud seisuses olid tudengid, kelle pere oli materiaalselt rohkem kindlustatud, ehk kui sa oled põllumehe pojaks sündinud, siis põldu sa ka harid!

Selle kõige taustal oli minu üllatus suur, kui lugesin 11. märt­si Postimees.ee artiklist, et töö­ta jäänud tudengil, kes õpib ülikoolis täiskoormusega, ei ole õigust end töötuna arvele võtta ja seega ka õigust töötuskindlus­tushüvitisele.

Töötukassa avalike suhete ju­hi Erko Vanatalu põhjendus valitsuse kehtestatud korrale oli lihtne - tudengite tööks on õppi­mine ja neile on toimetulekuks et­te nähtud muud tagatised, näi­teks õppetoetused. Kas töötu tudeng ei olegi töötu ja võib abirahast "suu puhtaks pühkida"?

Asi ei ole selles, et riik peaks tu­dengeid ülal pidama, sest töötavad tudengid tahavad end ise ülal pidada, aga va­litsus ei tohiks siinkohal teha inimestel vahet.

Mille poolest on tudengist töö­taja kehvem inimesest, kes töö kõrvalt ei omanda haridust?

Tudengid, kes majanduse tippajal maksid õppimis­tulemustes lõivu selle eest, et tagada riigile majanduskasv, on tä­na julmalt kõrvale lükatud.

Riiklikku stipendiumi saab EÜL-i and­metel vaid 16% üliõpilastest.

Teen mõne arvutuse. Eeldame, et kuulute nende vä­heste õnnelike hulka, kellel õnnes­tub saada 875- ja 440kroonine põhi- ja lisatoetus. See teeb kokku 1315 krooni kuus.

Täiskoormusega õppides ei ole teil praeguses majandusolu­korras väga palju loo­tust tööd leida ja ainus lisatuluallikas on 5% intressiga õppelaen.

Õppelaenu mak­simummäär on hetkel 30 000 krooni aastas, mis lisab teie kon­tole 2500 krooni kuus. Laen, mida maksta pärast viit aastat rän­ka õppimistööd, rektori käepigistust ja diplomi kättesaamist, kuni 35. eluaastani. Kokku teeb see 3815 krooni kuus.
Eesti alampalk on 2010. aastal 4350 krooni. Nii väikeste sum­made puhul on piinlik haka­ta arvutama seda, kui palju peab üks tudeng raha kõrvale panema, et tasuda oma õppemaks. Ül­diselt on levinud arusaam, et õppemaks kaetakse õppelaenuga. Kas siis tõesti on tudengi töö õppida 1315 krooni eest kuus?

Tundub, et vägisi püütakse Ees­ti tulevikult vaipa jalge alt ära tõmmata. Seepärast pole mõ­tet imestada, miks võimekamad püüavad leida võimalusi suundu­da välismaale, ja nende noorte, kes otsustavad siia jääda, suhtumises on tunda üldist apaatsust poliitika suhtes.

Tudengitele jääb siiski teadmine, et küll valitsus nad ükskord taas üles leiab, hiljemalt siis, kui Eesti majandus tõusule pöörab.

Seni aga tuleb veeta aega näljapajukil, nautida õppimist täis öid, ja hellitada lootust tasemel töökoht leida. Kuid eelkõige tuleb meeles pidada, et elada tuleks Eestis nii, et riigi käekäik sinu elu ei mõjutaks.