Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/06/12/48931t1heec5.jpg)
Ülitähtsa töötuse probleemi kõrval tuleks tähelepanu suunata ka sellega tihedalt seotud turvatundele.
Mõni aeg tagasi esitasid riigikogus läinud aasta tegevusaruande kaks meie riigi jõuministrit: justiitsminister Rein Lang kriminaalpoliitika saavutustest ja siseminister Marko Pomerants turvalisuse tagamisest.
Ettekandeid kuulates ununesid peaaegu isegi skeptikute hirmujutud, mis ennustasid meile tagasiminekut kuritegevuse tippaastatesse - üheksakümnendatesse.
Võta näpust, statistika näitab hoopis positiivseid suundi: kuritegude arv on jätkuvalt alla 50 000 ja sealjuures on nende avastamine tubli 50% peal, liikluses ja tulekahjudes on inimesi vähem hukkunud.
Ka arvamusuuringud näitavad elanikkonna turvatunde suurenemist ning usaldus jõustruktuuride vastu on jätkuvalt kõrgel - üle 80% tasemel.
See pole juhuslik ega ka lühiajaline saavutus. Siinkohal tänan meie kõiki politseinikke, päästjaid, piirivalvureid ja teisi tublisid inimesi, sest võlgneme tänu eeskätt just neile.
Manipuleeriv statistika
Kas aga pole selline ilus pilt turvamaast võlts? Aknast välja vaadates võib öelda, et õues on ilus ilm, paistab päike ja see teeb meile rõõmu. Kuid teedel juhtub liiklusõnnetusi, levivad viirushaigused.
Statistikaga on täpselt samamoodi, et see, mis nina ees, ei pruugi alati õige olla. Statistika on üks tõhusamaid manipuleerimisvahendeid - seda saab kasutada nii, kuidas parajasti vaja.
Näiteks vaadates maakondades registreeritud kuritegusid ning nende arvu muutumist, on näha, et Virumaal, sh ka Lääne-Virumaal, on vastav näitaja aasta jooksul kasvanud.
Kohtla-Järve on olnud meie kriminaalpoliitiline valupunkt juba pikka aega, nagu Ida-Virumaa tervikuna. Kahjuks hakkab kriminogeenset kuulsust saavutama ka Rakvere.
Kuritegevuse statistikat peaksime analüüsima vähemalt kahest aspektist: pikemat perioodi kui aasta (2-20 aasta jooksul) ja võrdluses meie ühise Euroopa Liidu ruumiga või naabrite Soome ja Rootsiga.
Hinnates neid kahte aspekti, ei saa rääkida Eestist kui turvamaast. Oleme põhjanaabritega võrreldes liiklusõnnetuste, tulekahjusurmade, enesetappude, noorte vägivalla, alkoholismi, narkomaania ja aidsi leviku tipus.
Statistika võrdlus kinnitab tõdemust, et meie turvalisuse tagamisega ei saa tegeleda kampaania korras.
Näiteks kui aastatel 2005-2007 tegeles kogu politsei tõhusalt pronkssõduri kaitsmisega ning seejärel kuju teisaldamise tagajärgedega, siis kasvas liiklussurmade arv üle 50% ja vaid paari aastaga ületas juba tublisti 200 hukkunu piiri. Liiklusjärelevalveks polnud politseil lihtsalt enam ressurssi ega aega.
Pärast 2007. aasta valimisi avastas aga uus siseminister, et meie teedel on täielik kaos, ja nii algas totaalne liiklusvalve ja karistamine, eelarve täitmiseks koostati isegi trahviplaan.
Liikluskampaania tulemus on praegu küll rõõmustav (teedel vaid 100 hukkunut), kuid kaks-kolm aastat järjepanu liiklusega tegeledes ei saa me unustada kõrget kriminogeensust ja retsidiivsust ning asjaolu, et Eesti ei erine palju Soomest, Prantsusmaast ega Saksamaast, kus majanduslanguse tingimustes näeme teatud kuritegude arvu kasvu, kurjategijate vägivaldsust ja noorenemist.
Seega, statistika on küll väga ilus ja sile, kuid reaalsus peab turvatunde suurenemiseks ühiskonda veel piisavalt motiveerima.
Turvakolmnurk
Turvatunne tekib südames ja meenutab, nagu südagi, kolmnurka - turvakolmnurka, millel on kolm tähtsat kandeosa: ennetustöö, lahendamine ja karistuspoliitika. Kui üks nendest ei toimiks, poleks ka turvatunnet.
1. Ennetustöö tuleb suunata noortele. 2009. aasta kuriteostatistika näitab, et kui varavastaste kuritegude üldarv vähenes, siis vägivaldsete kallaletungide ja röövimiste hulk suurenes, ja peamiselt noorte osavõtul.
Jätkuvalt on murettekitav meie järelkasv, seda nii alkoholi- ja narkosõltuvuse, aidsi leviku poolest kui ka nendesamade laste vastu suunatud süütegude tõttu, milleks on perevägivald või seksuaalne ahistamine.
Halvasti kasvatatud ja õpetatud noor generatsioon on meie kuritegevuse kasvulava. See on kogu riigi valupunkt.
2. Süütegude avastamisel tuleb tähelepanu pöörata organiseeritud kuritegevusele. Meie riik on tilluke ja kõik tunnevad kõiki. Praegu pole organiseeritud kuritegevus enam üksnes kantpeadega seotud, vaid korruptsioon ja rahapesu vohavad nii riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka erasektori tasandil.
Virumaalt meenuvad viimase aja sündmustest võimu kuritarvitused kohtusüsteemis ja kohalikus omavalitsuses, kartellikokkulepped erasektoris.
Organiseeritud kuritegevuseks on ka küberrünnakud, piiriäärne salakaubavedu, riigivastased teod. Kas oleksime võinud arvata, et Ida-Virumaa noormehed panevad toime varguse Ameerika hästi turvatuks peetud finantsasutustes? See kuritegu sundis FBId oma tegevust ümber korraldama.
3. Karistuspoliitika peab ühiskonda parandama. Karistuspoliitika ehk riiklikud mõjutusvahendid seaduse vastu eksinute puhul peavad avaldama kasvatavat, ja kui vaja, ka ravivat mõju, et mitte tekitada juurde trellide taga istuvaid ja riigi kulul ülalpeetavaid isikuid.
Meil on liiga palju vange ja ühiskond liiga kriminaliseeritud. Ligi 10% elanike andmeid, sõrmejälgi jms, on talletatud kriminaalregistris. Vange on meil
10 000 elaniku kohta neli korda enam kui näiteks Soomes, Rootsist rääkimata. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda Virumaa Teatajas ilmunud Toomas Hermi arvamusega, et vange ei tohiks enne tähtaega vabastada.
Paraku vangla ei paranda, vaid kasvatab retsidiivsust ja ligi 50% neist, kes on kandnud oma karistuse kellast kellani ära, panevad aasta jooksul toime uue kuriteo.
Pigem seisneb Hermi viidatud probleem õiglase karistuse määramises. Igal juhul on enne tähtaega vabanenute edasine elu kriminaalhooldaja või elektroonilise järelevalve all (trellide taha satub taas alla 20%) ning väärtegudes arestide ja trahvide asendamine üldkasuliku tööga mõistlikum lahendus kui riigi kulul kinnipeetavate armee paisutamine, mis suurendab retsidiivsust ja kriminaliseerib ühiskonda veelgi.
Riigiteenrid, äratus!
Nüüd, tulles kolleegide juurde riigikogu saalist, tuleb ausalt tunnistada, et siit saavad alguse mitmed tegemata jäänud asjad ning pikalt menetluses olevad seaduseelnõud mõjutavad otseselt ülalkirjeldatud probleemide lahendust.
Näiteks ei ole riigikogus senini heaks kiidetud parandatud korrakaitseseadust, mis reguleeriks kogu korrakaitsepoliitikat meie riigis, selles osalejate tööülesannete jaotust, õigusi ja vastutust.
Samuti on äärmiselt oluline kriminaalmenetluse seadustiku kiire jõustumine, millega tõhustatakse ja muudetakse süütegude menetlemist kiiremaks ning odavamaks, võitluseks organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga on vajalik jälitustegevusele uue sisu andmine.
Kogu maailmas on uueks turvatrendiks ühiskonnas kasvav kodanikuaktiivsus just korrakaitseliste ja päästeülesannete täitmisel.
Oma kodu ja lähedaste kaitseks ühinevad inimesed vabatahtlikult, ulatades abikäe mundriinimestele ja vastupidi. Selleks on peatselt ka Eestis tekkimas vastav õigusruum ja pärast riigikogus vastavate seaduste heakskiitmist on ühiskonnas sündimas abipolitseiniku ja
-päästja auväärt ametid.
Selleks et rahvasaadikud ja riigiametnikud ei võõranduks igapäevaelust, olemegi kohustatud järjepidevalt läbi avalikkuse ning meedia silmade ja kõrvade jälgima meie riigis toimuvaid muutusi ning neile õigel ajal reageerima.
Soovin jõudu ja turvalisemat elu meile kõigile!