Gruusia riigipea imetleb Eestit

Mihheil Saakašvili. Foto: Aarne Mäe

Üle-eelmisel nädalal koh­tus rühm Eesti ajakirjanikke Brüsselis Gruu­sia presidendi Mihheil Saakašviliga, kes polnud kitsi komplimentidega eestlaste aadressil.

Äsja kohtusite Euroopa Liidu välispoliitika juhi leedi Ashtoniga. Mida ta arvab Gruusiast, on tal ses küsimuses oma seisukoht?

Praegu käib Brüsselis Euroopa Komisjoni sisene funktsioonide ja võimu jagamine ning tema on oma mandaadi formeerimise faasis. Seetõttu korraldab ta väga vähe kohtumisi ja juba see, et me kohtusime, on hea. Mulle jättis ta erakordselt hea mulje. Esiteks ta reageerib kiiresti ja tema ütlused on läbimõeldud, tema vastused õiged. Ta esines tugeva deklaratsiooniga meie küsimustes hiljuti Moskvas.

Paljudes küsimustes, näiteks viisapoliitikas, võttis ta selge positsiooni. Praegu arutatakse Venemaaga viisavabaduse küsimust ja see on nii Eestile kui Gruusiale probleem. Näiteks topeltkodakondsuse küsimus ja see, kuidas Abhaasias jagati Vene passe. Kui Venemaa sai viisalihtsuse ja Gruusia ei saanud, mõjus see halvasti olukorrale okupeeritud aladel.

Kuidas te hindate Gruusia võimalusi NATOsse pääseda?

Kui Eesti ja rühm teisi riike liitus NATOga, öeldi veel viimasel minutil, et seda ei juhtu iialgi. See tähendab, et kunagi ei tasu loobuda. Gruusiale antud lubadustel pole ajalist piiri, aga need on väga tugevad. Ootame ja NATO-Gruusia komisjon jätkab oma tööd.

Samas oleme realistid. NATO on kindlustus, mida pole kunagi testitud - see puudutab ka Balti riike. NATO iseenesest pole kõikide probleemide lahendus.

Paljudele riigipeadele on Gruusia ebamugav teema.
Näiteks Prantsusmaa juhid, kelle riik oli Gruusia ründamise ajal ELi eesistujamaa, kiitlevad oma saavutustega rahuläbirääkimistel, aga tegelikult näitas Venemaa kokkulepete rikkumisega neile trääsa.

Paljud ei taha meenutada, et EL oli rahuleppe garant. Praeguseks on täiesti selge, et Venemaa ei täida ühtegi kohustust. Meenutan ikka Bismarcki ütlust, et kõik lepped, mis Venemaaga on sõlmitud, maksavad vähem kui paber, kuhu nad kirjutatakse, ja XXI sajand on seda kinnitanud.

Eestis on räägitud, et maailm ei mõista meie ajalugu enne, kui Hollywoodis tehakse film Eesti annekteerimisest ja sellele järgnenud terrorist. Nüüd tuleb ekraanile film, kus Andy Garcia kehastab teid ...

Film tuleb huvitav ja see on tehtud südame ning kirega. Režissöör Renny Harlini vanemad võitlesid Soome sõjas Nõukogude anastajate vastu ja seetõttu ta sirgus samade ideaalidega. Andy Garcia on ise põgenik ja saab seetõttu aru, mis tähendab kodust ilmajäämine.

Mina suhtun sellesse filmi rahulikult, aga naljakas oli haiglaslik reaktsioon, millega Kreml selle vastu võttis. Nii kui Garcia jõudis Thbilisisse, tõid nad päev hiljem Kusturica okupeeritud Tshinvalisse.

Tshinvali on paik, kus praegu elab vaid 2000 inimest. Linn on tühjenenud Vene armee kohaloleku tõttu ja usun, et Kusturica oli üllatunud seda nähes. Kas suurriigil pole tõesti muud teha, kui reageerida Hollywoodile? Nad saavad väga hästi aru, et nad pole õiguse poolel. Minust on Venemaal ka pornofilme tehtud ja demokraatlikul maal saab sellesse vaid rahuga suhtuda.

Kui sõda algas, küsisin Eestis elavalt grusiinilt, mida meie saame Gruusia heaks teha. Nüüd võin sama teilt küsida.

Me ei unusta kunagi Eesti ja eestlaste solidaarsust. Mäletan, et olid vabatahtlikud, kes tahtsid sõita Gruusiasse, et seista relvitult ümber parlamendihoone, mida taheti pommitada. Me ei unusta, kuidas te aitasite meie põgenikke.

Mul on väga kahju, et eestlasi pole 30 või 50 miljonit. See on rahvas, kes taipab kõike lisaseletusteta. Juba see on solidaarsus, et keegi sind maailmas mõistab. Ei ole vaja pikalt seletada nagu neile Lääne-Euroopas, kes on langenud propaganda võrku ja küsivad, miks me alustasime sõda, miks tungisime Venemaale kallale.

Kui inimene leiab, et väike Gruusia oma 35 000mehelise armeega võib rünnata Venemaad, on teda raske ümber veenda.

Eestlased aitavad meid rahvusvahelistes organisatsioonides oma nõuannetega. Eestlastel on anne olla radikaalne ja soliidne ühel ajal. Mida rohkem eestlasi sõidab Gruusiasse, seda parem - meie kuurortidesse ja talispordikeskustesse. Seegi on osa rahvusvahelisest suhtlusest.

Kas te kohtusite Brüsselis ka Mart Laariga?

Sel korral mitte. Aga me oleme väga palju Eestilt üle võtnud reformide vallas - majanduse avatuse, maksude ja tollitariifide langetamise, kõiksugu regulatsioonide vähendamise osas. Kui me hakkasime Eestit kopeerima, olime Maailmapanga reitingus 137. kohal ja Eesti oli seitsmeteistkümnes. Praegu oleme 11. ja Eesti on 24. kohal. Oleme olnud head õpilased.

Et me Eestit edestame, tuleneb sellest, et Eesti on ELis ja paljud asjad otsustatakse Brüsselis. Korruptsiooni vähendamise vallas on meil kõige suurem progress maailmas.

Maailmapanga raporti järgi on Gruusia korruptsiooni vähendamise osas mõne aastaga tõusnud 112. kohalt 37.-le. See on meie reformide tulemus. Sel aastal ootame 5-6protsendilist majanduskasvu ja see põhineb välisinvesteeringutel. Hoolimata geopoliitilisest olukorrast ja üleilmsest majanduskriisist, Gruusia majandus kasvab - tänu reformidele, mis me Mart Laariga tegime.

Kui olin jaanuaris Tallinnas, mind lausa šokeeris Eesti areng, ma polnud seal käinud mõned aastad. Eesti pole enam postsovetlik riik, ta pole enam isegi Balti riik - tegu on Põhjala riigiga. Olen täiesti kindel, et kümne aastaga saate kätte kõik Skandinaavia riigid ja lähete neist moderniseerimise vallas ka ette.

Eestis käib debatt selle üle, kas meie president ikka talitab õigesti, kui suundub 9. mail Moskvasse.

See on tema isiklik otsus. Gruusia on II maailmasõjas maksnud kõige kõrgemat hinda per capita ja samuti GULAGi deporteerimise puhul üht kõrgemat - koos Balti riikidega.

Me vaataksime armeed, mis deporteeris iga 10. grusiini ega lasknud deporteerituil naasta, ning ta jätkab naabrite ähvardamist.

Tegemist ei ole üksnes ajaloolise vaatemänguga - see on tänapäevane ja reaalne oht, kes seal marsib. Jättes kõrvale poliitilised aspektid, pole mulle vastuvõetav ka selle ürituse esteetika.