Peeter Raudsepp rändab läbi kummastava “Eikellegimaa”

Peeter Raudsepp. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Peeter Raudsepa üheksas lavastus Rakvere teatris - Harold Pinteri "Eikellegimaa" - vaatab koomikaprisma kaudu inimese siseilma, mälestustesse ja kompleksidesse.

Miks kohtuvad "Eikellegimaal" Harold Pinter, Peeter Raudsepp ja Rakvere teater?

Kui otsisin, mida Rakveres teha, mõlkusid meeles mõned inimesed, kellega tahaksin siin seda tükki teha. Näidendit lugedes ei saanud algul pooltest asjadest aru, sest see oli väga keerukas inglise keeles, ent samas niisugune nõiduslik materjal - kui otsa kätte saad, kisub endaga kaasa.

Olen elu jooksul palju igasuguseid tekste lugenud ja on tekkinud kogemus, mis suunas asi edasi läheb, aga siin pööras süžee ennast kogu aeg väga ootamatutele radadele. Mitte hollywoodilikult ootamatutele, vaid toimus kummalisel kombel puur­dumine just inimese sisemaailma, mälestustesse, kompleksidesse.

Kes elab eikellegimaal?

Pinter on pannud lavale hea koosluse. Siin on kaks kirjanikku, kes on ühel õhtul kõrtsis kokku saanud, ja üks on teise külla kutsunud. Küllakutsuja elab väga luksuslikult ja on tunda, et ta on kunagi väga kuulus olnud, teisel kirjanikul ei ole nii hästi läinud.
Suhtlemise tasand on väga kummastav. Kirjanik nagunii kogu aeg loob mingisugust teksti. Kuna nad on vanad mehed, siis on neil endil ka kohati raskusi eristamisega, milline on nende loodud maailm ja milline reaalsus, mis päriselt ümber toimub. Nende kokkupõimumine võtab väga huvitavaid ja isegi lõbusaid vorme.

Pinteril on alati tekstides teatav kuratlikkus sees. Tege­laskujud kogu aeg muutuvad nagu kellekski teiseks, kes nad alguses absoluutselt ei tundu olevat, omandavad väga suure mahu.

Teatri koduleht viitab, et tegemist on "Majahoidja" omalaadse järjega. Mis seob lavastusi lisaks autorile ja tükis mängivale Toomas Suumanile?

See on ka süžeeliselt teatud mõttes järg. Pinteril oli ka "Majahoidjas" inimene, kes tänavalt ühte ruumi lasti ja kes ei taha sealt ruumist lahkuda. Lisaks on sisse toodud tegelaskujud, kes on isloomu­likud mõnele teisel Pinteri näidendile, näiteks "Sünnipäevapeole" - sellised väga kahepalgelised ja tundliku närvikavaga teenrid.

"Eikellegimaad" eristab "Majahoidjast", et selles on ilma sentimendita vaadeldud kunstnikuks olemist - kuidas ühiskond mingitpidi soosib, et kunstnik võib olla natukene hull, ja see on tema privileeg. Inimene võib sel kombel sattuda iseenda punu­tud võrku, tunda meeletut kohus­tust, et iga sõna, mis ta lausub, peab midagi tähendama ja midagi rahvale andma.

Et kaks peategelast on vanemad mehed, siis on juures ka vananemise teema - tee või tina, aga ei tule renessanssi, uut loomepalangut, kus võidaks jälle öelda, et me keegi ei oodanud, aga näete, ta tuli jälle ja üllatas meid kõiki. See on viimaste lehekülgede teema.
Lugu on humoorikas ja toetub sellele, et näitleja mängib oma tegelaskuju suureks. Rakvere teatri näitlejad suudavad seda teha.