Juhtkiri: Lõhkudes vaesuse ringi

Sendid. Foto: Lennart Rikk

Laste käekäik sõltub nende vanemate omast, mis omakorda ripub suuresti ra­halistest võimalustest. Paraku on Ees­tis allpool vaesuspiiri või selle lähedal ela­vate perede hulk suurenenud. Ja nagu vii­tas viimatine inimarengu aruanne, on ten­dentsiks n-ö inimeste kastikuuluvus.

Seega on väga erinevad võimalused näiteks töötuks jäänud õmblejannast üksikema­ga kasvajal ning hästi kindlustatud ettevõtja peres sirgujal.

Ning prognoosid näitavad, et majandussurutise, tööpuuduse ja selle järelmõjul on meil oodata veelgi suuremat elanikkonna ki­histumist ja ebavõrdsuse kasvu. Ehk vaesus sünni­tab jätkuvalt vaesust.

Eestis on tekkinud juur­de nn uusvaeseid, kes elus esi­mest korda peavad puu­du­sega silmitsi seisma, ning on leibkondi, kus see on pikaajaline elustiil. Viimaste seas on probleemseid peresid, kus sageli levib ka kalduvus kriminaalsusele.

Meie lastekaitsjad ei sek­ku pahatihti õigel ajal, oodates kuni viimase hetkeni või jää­des lootusetult hiljaks. Paraku juurduvad las­tes sügavalt vanemate käitumismudelid ning kõik kordub uuesti nende täiskasvanuks saades.

Inimene ei arene mitte kunagi hiljem nii intensiivselt kui lapsena. Kui aga lapsepõlves on arenguvõimalused kasinad, jääb suur potentsiaal kasutamata. Ja see pole hoop mitte ainult konkreetsele isikule, vaid laiemalt kogu ühiskon­nale.

Seepärast on oluline, et iga laps saaks käia lasteaias, huviringis, et ta jõuaks selgu­sele, millise valdkonnaga tahaks tegeleda, rääkimata priist koolitoidust, mis on paljude jaoks ainus soe toidukord päevas.

Tartu ülikooli professor Dagmar Kutsar käis eile riigikogus toimunud laste ja noorte vaesuse teemalisel arutelul välja mõtte, et riik võiks pakkuda toetusi, mis läheks otse lastele.

Ehk siis toetus ei pruugiks üldse vanemate käest läbi käiagi. Nii oleks välistatud olukord, et lastele mõeldud raha kulutab vanem hoopis muuks.