Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/12/347696t1h5a9c.jpg)
Antsuküla ei ole ametlikult olemas, aga tegelikult küll. Asub see Rägavere vallas ja on tinglikult Ulvi eeskülaks. Oma nime on ta saanud aga nõukogude ajal püsti pandud Antsu-tüüpmajade järgi.
Antsuküla rahvas kiidab, et paik on elamiseks väga hea - vaikne ja linn asub lähedal - Rakveresse on vähem kui kakskümmend kilomeetrit. Ja kui mingi müra juhtub kostma, siis seda teeb vaid naabri muruniiduk.
"Omast arust elavad meil siin tavalised inimesed," arvab Merje Kallip ja loetleb perearsti, perearsti õe, paar kohalikku põllumajandusettevõtjat (Oru talu ja piisonifarm koos saluuniga), lasteaiakasvataja ja poemüüja.
"Kui nii võtta, siis üsna tegijad inimesed, väga paljud meist käivad ka Ulvi klubis laulmas või tantsimas," nendib Merje Kallip, kes juhib viit laulukoori ja õpetab lapsi Põlula koolis.
Koolilaste poolt on tegijaks tunnistatud ka Antsuküla mees Ants Kask, kes ametilt bussijuht ning teeb bussiga kooliringe. Antsule meeldib kiiresti sõita ja see meeldib ka lastele, sestap hüüavad nad teda rõõmsalt Pedali-Antsuks (tuletatud sõnast "gaasipedaal").
Ühtegi last Antsukülas praegu ei ole, on vaid kaks noort, kes linnas kevadel gümnaasiumi lõpetavad.
"Ja huvitav on see, et meie külas ei ole ühtegi töötut - kõigil on tööd või ollakse pensionil," avastab Merje Kallip külarahvast iseloomustades. "See on küll hästi!"
Ka tööl käivad paljud külast väljas, enamasti linnas, Rakveres. Suureks sirgunud noored on läinud samuti kodust kaugemale, Iirimaa ja Ameerikani välja, nii nagu viimasel ajal Eestis kombeks.
