Euro - tasakaalustaja

Ivari Padar Foto: Elmo Riig / Sakala

Euro ergutab Eesti majanduse järgmist kasvutsüklit, aga võtab samas nurgad maha senistelt makromajanduslikelt liialdustelt - niisugune on lihtsalt kokku võetuna saabuva euro mõju.

Suure hooga on käimas val­mistumine euro tulekuks. Õhus on muutuse, ennekõike paremaks muu­tumi­se hõn­gu ja ootust. Nagu ikka, on skeptiliste eestlaste seast esile ker­kinud need, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalis­mi lõpust.

Arukas on aga see, kes imet ei looda, kuid usub paremusse. On hea meeles pidada kah­te suurt eelist, mis on eurol võrreldes meie praeguse, rahvuslikus rüüs rahaga.

Ühildumine Euroopaga

Esiteks saab Eesti majanduse ühildumine Euroopaga euroalas jätkuda.

Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majan­duse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Praegu teavad vahest kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkaima hulka ei saa ja tuleb ka tööd teha.

Majanduseksperdid räägivad sellest, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas toot­likkuse kasvu, mistõttu on Eesti konkurentsivõime parandamine hädavajalik. Ehk lihtsalt öeldes: meie palgatase oli vahepeal kõrgem, kui me võrreldes teiste turgude ja palgasaajatega väärt olime.

Antud väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline - pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab too­ta ja müüa sadu kordi kalle­maid asju kui Eesti ettevõtja.

Tootlikkuse kasv on seega ma­janduse üldise konkurentsivõime küsimus. Meie konkurentsivõime ei peitu mitte madalas palgas või madalates mak­sudes, vaid oskustes teha mi­dagi, mille järele on globaalset nõudlust. See võib olla ka all­hange, kui see on osa kõrge väär­tusega produkti tootmisest. Taolist allhanget ei tasu põlata.

Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on hoolimata poliitikute pidevast ähmitsemisest rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik.

Kui arvestada meie teadmisi, oskusi ning tööharjumusi, on Eestis tootlikkuse tõstmiseks ruumi küll. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.

Aga see kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Nutta rahvusliku kapitali kao pärast on mõttetu ja rumal - rahvuslik kapital kosub tegelikult selle peal, et meie pangad on suutelised tooma siia rahvusvaheliste rahaturgude pakutavat.

Pakkumine sõltub aga kind­lustundest. Mõel­ge ise: mõ­ni Lääne-Euroo­pa pensionifond peab tegema ot­suse, kas suunata oma raha kas­vuturule, kus hariduse ja os­kuste ning tööjõukulude vahe tõo­tab kasumit, nagu see on prae­gu Eestis. Tal on aga valida kahe turu vahel: ühes raken­datakse oma valuutat koos sellega kaasnevate poliitiliste ja muu­de riskidega, teise majandus on aga ankurdatud euro kau­du Frankfurdi külge. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.

Liialduste vältimine

Teiseks tähendab euro ka hur­raa-majanduse vaibumist Eestis. Enam ei saa ratsa rikkaks pangast raha ammutades. Ma juba mainisin, et eraisikute laenukoormus pole veel jõukus.
Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osakaal, tuleb tunnustada, et eestlane tuleb või hambad ristis oma võlaga ise toime. Mis ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.

Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust. Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu me äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad praegu kõik kõrged kogud ja asutused, kel selleks jaksu ja voli on.

Teine on aga otseselt euroga seotud: meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopaga. Meie kiire tõusu aastatel toimus see kasv kroonimajanduses, kuid eurosisendi ajel. Laenupakkumise täiendavaks motivaatoriks oli see vahe, mille võrra meie kasv kiirem oli, ning täiendav riskimarginaal väikese valuutaga majandamisest, mille arvelt oli omakorda võimalik teenida. Mitte midagi saatanlikku.

Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvuootusi, seda ka kodumajapidamiste tasemel. Bensiiniga tuld kustutavad valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisaeelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.

Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv on mõõdukas. Ja kinnisvarast saab üks mõõdukate marginaalidega majandusharu. Ime lubajaid ei tasu enam uskuda ei majanduses ega poliitikas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.

Euro oludes on tasakaal märk­sa suurem, sest siis pole enam rahaturgudel täiendavaid riskimarginaale. Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused ka pere majandamise eeldusteks ning arvestada paariprotsendise inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast saabuva sissetulekute nelja-viieprotsendise kasvuga.

Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema ka tööpuudus. Pole ju nii paha!