/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2010/03/02/325163t1hda86.jpg)
Rakvere teater saatis väärikalt Kaduvikku sündmuslavastuse. "Johannese passiooni" mängiti viie aasta vältel (15. aprill 2005 - 20. aprill 2010) kuuskümmend etendust.
Passioon jääb mõistmise sisse püsima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii pikka iga ja nii erksat publikuhuvi poleks esmapilgul elitaarsele luulelavastusele söandanud loota vist keegi.
Ometi kõnetas "üksnes" luuletustest koosnev tekst publikut sedavõrd vahetult ja siiralt, samas üldistusjõuliselt, et andis ja annab ka edaspidi vaimset tuge, võimalust süüvida, mõtestada meie musta laega aja vaimu ja sellesama musta lae all usaldada igavikku.
Kohalolek korduvuses
Lavastuse ainulaadsuse määras kolme Juhani - Liiva, Smuuli, Viidingu - luuletuste kokkukõla, kompromissitud kirglikud väitlused, lõputud tõeotsingud, sõnamänglev loovus vemmalvärsist võllahuumorini, jõuliste loojaegode kolmainsuse terav traagikataju ning leebuv halastus. Luule assotsiatiivsus, millest lähtusid täpsed lavastuskujundid, ei ammendu.
Osalised on sellesse mängu pannud oma hinge, isikliku suhte ja maailmavaate. Viimaseid etendusi vaadates süvenes veendumus, et "Johannese passioon" lahkus kõrgvormis. Näitlejad avastasid uusi nüansse, kuulatasid ja kuulutasid luuletuste tähendust sõna otseses mõttes viimse viivuni.
Hüvastijätt kujunes suursuguseks ja stiilipuhtaks. Erilise kõla sai lavastaja Üllar Saaremäe lausutud Juhan Viidingu karge tõdemus: "Meie kukume ja siis on sajaks aastaks lõpp ..."
