Joonas Tartu sünteesid teatriajas

Joonas Tartu. Foto: Tiiu Veersalu

Joonas Tartu oskab aega üle trumbata. Nii seda, mis tiksub armutuid tunde seinal, kui seda, mis paneb ohkama: "On raske aeg!" Justkui ajale ninanipsu tehes leiab ta võimaluse ka endale hetki pühendada.

Joonas Tartuga kohtumise kokku leppinud, taipasin päevi hiljem, et kuigi aeg sai määratud, siis koha suhtes me ei rääkinudki. Vist oli enesestmõistetav, et kohtume teatris.

Teatrijuhi ametis täitub tal 6. juunil neli aastat. "Ega ma endale aru ei andnud küll, kuhu hüppan. Ju oli see ikka ambitsioon," meenutas Joonas Tartu ja lisas, et noor õppinud ja tegus mees peabki edasi rühkima, peab hakkama saama.

Põhiline, mida Tartu toona soovis, oli hoida ja säilitada Rakvere teatrit tipus, kuhu Indrek Saar ja Üllar Saaremäe koos kollektiiviga ta olid viinud. "Saan öelda, tagumata endale vastu rinda, et teater on edasi läinud. Positiivne rahutus on kollektiivil nii veres, et seda ei olnud raske saavutada. Mina olin üks järjekordne hull, kes juurde tuli ja asetus õigesse kohta," kõneles ta.

Tartu meenutas, et teatrijuhiks saamine läks valutult. "Pinget võttis maha, et Indrek Saar oli populaarne juht ja ta ütles mind esitles, et tema jaoks on see valik fine (hea - toim.), ka peanäitejuht Üllar Saaremäe poolne omaksvõtmine oli ülioluline."

Nelja aastaga on ta enda jaoks mõndagi selgeks mõelnud. "Olin jõudnud arusaamale, et pean kõike oskama ja suutma. Kui tundsin, et ei suuda, elasin seda raskelt üle. Kõik, mis majas oli hästi, oli tänu teistele, kõik, mis oli halvasti, minu pärast. Täna julgen öelda, ma ei tea, ma ei oska," kinnitas ta.

Pärast Rakvere reaalgümnaasiumi lõpetamist 1998. aastal asus Joonas Tartu õppima õigusteadust. "Mu ema on jurist ja isa samuti, mul läks see väga loogiliselt, oli nii enesestmõistetav, kuigi survet selleks küll polnud."

Väiksena käis tal peast läbi soov saada tuletõrjujaks või politseinikus, nagu poistel ikka. Ka bioloogiks. "Kuid elasin teadmises, et kindlasti juura, kui ainult sisse saab. Siis advokatuur või prokuratuur ..."

Kultuuriministeeriumisse tööle sattus ta pärast õigusinstituudi lõpetamist juhuslikult. "Seal töötades sai kiiresti selgeks, et seda jääb väheks. Sain vahel päris korralikult vastu pead, sest kuigi olin jurist, kes pidi hindama juriidilist poolt, tegin ka sisulisi ettepanekuid," meenutas ta.

Teater hakkas temas kohtumistel viibides kasvama. "Sain aru, et teater huvitab mind rohkem kui vaid juriidilistes küsimustes," lisas ta.

Loovruum

Ka Rakverre tahtis ta pärast kümmet aastat Tallinnas elamist tagasi tulla - küll oli variant kandideerida linnavalitsusse, küll mõte asuda tööle advokaadibüroosse. "Otsisin, polnud ükski neist justkui õige." Õige hetk ja võimalus siiski tuli ja Tar­tust sai teatrijuht. Algas sünteeside aeg.

"Ma olen jurist, olen süsteemne, raamistatud, kõigel on normistik ja raamid. Siin püüdsin ka teha, et kõik oleks loogiline. Aga ei olegi vaja," on Tartu õppinud, et justkui lennult saadud ideed on vahel parimad.

"Näiteks Üllariga (Üllar Saaremäe - toim.) me asju pikalt arutada ei saa. Vahel jooksen mina trepist alla, tema jälle üles ja seal panemegi mõne protsessi käima. Kuni selleni, et meil on suveplaanid pikalt tehtud, ja siis tuleb kellelgi selline idee (näitab kätega midagi suurt - toim.) ja me võtame selle töösse," selgitas ta.

Näiteks Rakvere teatri lavastuste programmi ei panda kokku mitte ainult teatriinimeste, vaid ka teiste soovitajate nõul. "Kui mina siia majja tulin, siis idee juba eksisteeris mingil kujul. Toimusid pikad vaidlused, kas programmi üle peaks ...," pandi tema sõnul asi lihtsalt ühel hetkel käima, et ideed mitte vaidlustesse matta.

"See on see, mis me oskame olla ja mida me ise tahame teha. Ma tahan õhtul džässikontserdile minna, aga pole," selgitas ta Jazzukohviku tekkelugu. Sama moodi toodi Teatrikinno väärtfilmid.

"Minu jaoks on oluline hullus, heas mõttes segadus ja pidev süntees, erinevad kunstiliigid, mõtted ja loomingulisus kõiges siin majas. Mind on alati huvitanud miksimine ja sünteesimine, mis töötab metatasanditel. Kui meie midagi teeme, siis sellest osa saav inimene muutub. Või mõni muusikakollektiiv juhtub suitsunurgas juttu rääkima, ja sünnib midagi. Selleks on head veel kõikvõimalikud galad ja üritused, kus piirkonna aktiivsed inimesed on koos. Nagu mäng, paneme teid ühte ruumi kokku, vaatame, mis sünnib," mõtiskles ta.

Melomaan

Muusika ja Joonas Tartu on igapidi läbi põimunud. "Hakkasime VIII klassis tõsisemalt räppi ja alternatiivset muusikat kuulama. Tallinnas olid esimesed alternatiivmuusika peod, mida kohe kopeerisime ka oma koolipidudes koos Remi Prua­liga." Peagi esineti juba Raadio Viru eetris ja tehti seda neli aastat.

Seegi kirg ei ole jäänud minevikuhõlma, vaid sobitunud nüüd teatrireaalsusse. Eile toimus kohvikus räpipidu, kus kümne aasta järel mängis plaate ka Tartu. "Ma laenutasin endale plaadimängija, et kodus natuke nuppe keerata," tunnistas ta enne esinemist, et see on meeldiva ärevuse sisse toonud.

Tartu enda plaadiriiulil on alatooniks džäss, sellest tulenevad variatsioonid. "Ostan kastide viisi internetist plaate, mõnelt plaaditurult netist saab osta kasutatud plaate ja leiab tõelisi rariteete."

Maikuus loodab ta seljakoti pakkida, reisile minna ja sealgi plaadipoed üle vaadata. "Kui kuskile linna satun, siis lähen poodi ja palun müüjalt tolle hetke parima džässbändi plaadi selles riigis või linnas," rääkis ta.

Kuigi üldiselt hindab Joonas Tartu reisides mugavust, siis oleneb kõik seatud sihtidest.

"Magasin kord Prant­susmaal magamiskotis viljapõllul ja ärkasin selle peale üles, et kuulsin imelikke mütsatusi. Vaatasin, kombain tuleb, aeg on püsti tõusta."

Mõni aeg tagasi hakkas ta taotlema endale mootorrattaluba. "See on selline lapsepõlveunistus." Ka autojuhiloa sai ta alles kaks aastat tagasi. "Mingil hetkel tekib vajadus ja siis ma teen selle ära." Kuid miks mitte ühel suvel minna reisile mootorrattaga. Või minna hommikul pikemalt sõidule autoga, piirid on avatud, sihtide ja plaanideta ...

Tugi

Joonas Tartu kohta räägitakse, et ta oskab õigel ajal kolleegile käe õlale panna ja teda tööst korra kõrvale vaatama kutsuda. "Mulle öeldakse ka, et sa ei pea seda või teist jõudma, aga ma olen kohutavalt halb selliste asjade vastuvõtja. Ma kohe tunnen pidevat võlgu olemist kõigele ja kõigile," arutles ta.

Tartu tunnistas, et tajus mõnda aega tagasi, et on muutumas negatiivsemaks. Ja ümberringi ütlesid inimesed, et on raske. "Ühel hetkel sain aru, et see on tobe. See, mis toimub, on tavaline elu, mis seal ikka."

Need kaks inimest, kellelt ta ise jõudu saab, on Tartu kaks last: kolmeaastane poeg ja viieaastane tütar.

Selles, isa ja laste maailmas, on teised olulised asjad ja kangelased. "Nendega ma ei ole teatrijuht, neile see absoluutselt korda ei lähe," ütles ta.

Nii on kodus kesksel kohal Lotte nukk. "Nüüd on tütre jaoks oluline printsessiteema, Barbie´d ja muu "roosa värk"."

Laste multikaid on kümneid kordi koos vaadatud. Koos tehakse süüa, ka mänguväljakutel istumine on Tartu sõnul tõeliselt mõnus olemine, samuti meeldib lastele isa rattal lastetoolis sõita.

Kõige mõnusam tunne on lihtsalt oma lastega ühes ruumis olla - neil on omad mängud mängida, mängivad põrandal, sädistavad ja kädistavad. "Lisaks lastele on olulised lähedased ning ka see üks inimene, kaaslane mu kõrval."

Aastad

Noorus polnud 26aastasena teatrijuhi toolile istunud Tartule probleemiks. "Eelmine teatridirektor oli tulnud 22aastasena lavakast, selle kohta olin täitsa vana inimene," muigas ta.

Muret ei tee ka lisanduvad aastad ega esmaspäeval saabuv sünnipäev numbriga 30. "On hakatud rääkima, et saad nüüd vanemaks, pole enam noor. Minu jaoks pole numbrid kunagi midagi tähendanud."

Kümme aastat ei ole ta sünnipäeva tähistanud, nüüd on selle siiski ette võtnud. "Lihtsalt, et vanu sõpru näha. Põhiline tähistamine on lastega pikniku pidamine."

Kuid kaua on teater ja Joonas Tartu koos? "Arvasin, et kümme aastat peaks olema loogiliselt mõõdetav aeg, mil oled sisse elanud, intensiivselt tegutsenud, aga sain aru, et seda pole võimalik nii ette määrata. Põhiline, annaks jumal, et taban ära momendi, kui ma enam ei ole sellele majale kasulik. Et hirm enda pärast ei paneks jääma," mõtiskles ta.

Eestisse mahub Tartu sõnul palju tugevaid linnu ja teatreid. "Lühemas perspektiivis tuleb meile kasuks, kui teistel teatritel läheb halvasti. Suures plaanis aga tuleb see meile kõigile kahjuks. Ma usun, et teater on oluline, et ühiskond oleks terviklik."

Nii soovib Rakvere teater anda võimalused noortele ja täiskasvanutele kultuuriruumi parendamiseks, pakkuda võimalusi, mille puudumine oleks kurjast.
"Teatri missiooni üritati aastaid tagasi kokku võtta, pikk lohe missioon mahtus lõpuks ühte soovi: "Muuta maailm paremaks!"," ütles ta naeratades.
Nii lihtne see olevatki.

Remi Prual, koolivend, sõber
Joonast iseloomustavad kõige paremini minu arust sellised iseloomujooned nagu sihikindlus ja põhjalikkus. Kui ta on pärast vaikset ja põhjalikku analüüsi veendunud mingi tegevuse vajalikkuses või olulisuses, siis võib ta tegevusega seotud positiivsete eesmärkide saavutamisse täiesti märkamatult tohutu energia investeerida. Seda nii hobidega tegeledes, koolis huvipakkuva valdkonna tarkuseid õppides, lapsi kasvatades või teatrit juhtides.
Eks mõnikord võivad needsamad iseloomujooned jätta Joonasest ka mulje kui paindumatust ja seetõttu "ebamugavast" inimesest - olen seda isegi meie sõpruse alguspäevadel lapsepõlves tundnud. Samas olen aastatega läbi kogemuste õppinud nende omadustega arvestama ja täna julgen kindlalt öelda, et need on pigem meeldiv omapära, mille üle teinekord hea naljagi visata.

Joonas Tartu
• Sündinud 26. aprillil 1980.
• Lõpetanud Rakvere reaalgümnaasiumi ja 2002. aastal õigusinstituudi, töötanud 2002-2006 kultuuriministeeriumis juristina. Rakvere teatri juht alates juunist 2006.