Juhtkiri: Juhtkirjaks juhtkirjand

Täna kirjutavad abituriendid kirjandit. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Täna on paljude noorte inimeste jaoks koitnud see kauaoodatud, aga samal ajal ka kauakardetud päev, mil tuleb istuda küpsuskirjandit kirjutama. Ühtlasi tähistab see üldhariduskooli lõpetajatele eksamiperioodi algust.

Kindlal kellaajal istutakse laua taha, kaasas mõistust teravdav šokolaaditahvel ja higises peos pastakas, et ärevusega ­kuulata raadiost, millised teemad seekord ette loetakse. Ja siis tuleb hakata ajaga ­võidu jooksma, et mõtted sõnadeks vormida.

Lõputult on räägitud lõpukirjandi ­mõttest ja mõttetusest. Mõnede hinnangul ei näita kirjandi kirjutamise oskus õpilaste teadmisi, teist sama palju on surmkindlad, et hästi kirjutatud kirjand ütleb autori kohta kõik.

Virumaa Teatajal on nädalal, mil Väike-Maarja keeletammikusse istutati Ain Kaalepi nimeline tammepuu, heameel tõdeda - ilusasti kirja pandud kirjand ei näita üksnes inimese kirja-, vaid ka tema mõtlemisoskust.

Küpsuskirjand pole ainult nime poolest küpsuskirjand. Selle kirjutaja peaks ­kirjatükiga näitama oma väljendus- ja elust arusaamise oskust. Oskust analüüsida ­enese ümber toimuvat ja oskust see ka sõnadesse seada nii oma kirjas kui ka kõnes.

Milline rõõm on näha inimesi, kes valdavad sõna, ja kui seda toetab rikkalik eesti keel, siis väärivad nad igati lugupidamist.

Kahjuks pole igaühele antud sõnu ­ritta seada, tuleb mõista ka neid ­inimesi, kel igasugune kirjutamine võtab tohutult energiat ja aega ning ­tulemus on ikkagi kohutav. Aga kindlasti on nad väga tublid mõnes teises valdkonnas.

Eestlane on end ikka pidanud kirjaoskajaks ning isegi, kui mõnel tänasel kirjandikirjutajal ei ole elus kunagi vaja kirjapulka kätte võtta, on tal sellest lõpukirjandist (õigemini küll selle ettevalmistusest) mõndagi enda ellu kaasa võtta.