Parvetamine – märg, kuid põnev kogemus

Kuigi jõevesi on praegusel ajal veel külm, pakub rafting piisavalt suure adrenaliiniannuse, et külma vett enam tähelegi ei pane. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kevadise suurvee aeg pakub võimaluse hankida uus kogemus: tunda omal nahal, kuidas on parvetada ehk kärestikulisest Jägala jõest kärestikuparvel alla kihutada.

Mulle meeldib puhata kevadel, kui loodus tärkab. Tänavu on märksõnaks suurvesi, mis on meelitanud sajad, võib-olla isegi tuhanded eestlased just märjavõitu lõbustusi otsima. Olen üks neist.

Pärast kanuumatka Soomaal, mööda uppunud heinamaid ja teid, kus elamust pakuvad talud, kuhu kanuuga sisse saab sõita, jalgupidi vees tatsavad mägiveised ning teele jäävad liiklusmärgid, mis vee alt vaevu välja paistavad, teeb sõber ettepaneku käia ära ka rafting'ul ehk parvetamas, mis pakub hoopis teistsuguse kogemuse, suure annuse adrenaliini.

Vaatame internetist pilte. Inimesed istuvad kummipaadi või parve serval, sõuavad ja vesi pritsib. Võtab kõhedaks - jõevesi on ju praegu külm.

Aga teisest küljest on see võimalus kihutada läbi vahuse vee ja proovida midagi senitundmatut.

Kui kanuutada saab igal ajal, mil vesi on lahti, siis parvetamine pakub Eestis põnevust üksnes suurvee ajal - tavaliselt varakevadel. Mõnikord lubab loodus parvetada ka sügisel. Kokku ehk keskmiselt ühe kuu jagu aastas.

Rafting tähendab klassikalises mõistes parvega kärestikulisest mägijõest laskumist. Eestis teatavasti pole mägijõgesid.

Kuid piisavalt adrenaliini ja tunde, kuidas parvetamine käib, saab kätte ka kodumaal.