Fosforiidisõjast märksa vähem teatakse ühest varasemast võitlusest, mida eestlased pidasid veerandsada aastat tagasi mitme üleliidulise võimuorganiga, kelle poolele olid asunud kohalikud käsilased.
Fosforiidisõjale eelnes tsemendilahing
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli samuti seotud Eesti maavaradega ning seda heitlust võib nimetada tsemendilahinguks, kus Eesti huve kaitsesid geoloogid, ehitusmaterjalitööstuse ministeeriumi osakonnajuhatajad, riikliku plaanikomitee ehitusmaterjalide spetsialistid ja majanduse instituudi direktori Vello Tarmisto toetusel allakirjutanu.
Töötasin 42 aastat Eesti teaduste akadeemia majanduse instituudis ehitusökonoomika sektoris, kus tegelesin ehitusmaterjalitööstuse arenguprobleemidega. Aastail 1970-1990 osalesin vanemteadurina üleliiduliselt dirigeeritavates perspektiivplaneerimise töödes, mis saadeti Moskvasse.
Ühel varakevadisel päeval, kaheksakümnendate alul, kutsus instituudi direktor Vello Tarmisto mu oma kabinetti ning ütles, et NSV Liidu plaanikomitees ei olda arengukava minupoolse osaga nõus ja mul tuleb sõita Moskvasse oma seisukohti põhjendama.
Pealinnas suunati mind NSVLi riigiplaani ehitusmaterjalide tööstuse osakonda. Seal astus mulle vastu tegelane, kes ei pidanud vajalikuks end tutvustadagi, vaid alustas kohe kõrgendatud häälel: "Miks te ei aktsepteeri oma töös üleliidulist soovitust - nõuet tõsta Punase Kunda tsemenditootmise maht 1,2 miljonilt tonnilt 3,5 miljoni tonnini?"
Lõi laual lahti lätlaste arengukava, kus oli kirjas, et Läti tsemendivajadus kaetakse edaspidi Eestist sisseveetava arvel. Leningradi oblasti majanduse arengukava koostajad soovisid sedasama.
