Vastu talve piisab haua kaunistuseks kuuseokstest

Kristi Ehrlich
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erksavärviline kanarbik on püsiv ja pakub hauaplatsil pikalt silmailu nii üksikult kui koos okaspuu okstega.
Erksavärviline kanarbik on püsiv ja pakub hauaplatsil pikalt silmailu nii üksikult kui koos okaspuu okstega. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

«Surnuaed on surnute matmiseks, mitte mingisugune iluaed,» ütleb omal ajal 17 aastat kalmistuvahi ametit pidanud Asta Samolberg ja räägib hingedepäeva eel kalmistukultuurist.

Kunagise kalmistuvahi sõnul ei saa ta jagada soovitusi, millal on õige aeg hauaplats eesootavaks talveks ette valmistada, sest sügisene ilm on heitlik ja ettearvamatu.

«Sa käid eelmisel päeval kalmistul ära ja siis tuleb öösel torm,» vihjab Samolberg Eestit nädala alguses räsinud tormile, näidates koltunud lehtedega kaetud hauaplatsi, mille ta alles möödunud nädalal oli korda teinud.

Peamine, mida hauaplatsi viisaka väljanägemise heaks teha saab, ongi langenud lehtede kokkuriisumine ja suve jooksul ümber puude või põõsaste kasvama hakanud võsude mahalõikamine. «Kui aega on, siis tulla nädala pärast jälle ja riisuda, sest surnuaial on palju lehti ja okkaid,» märgib kunagine kalmistuvaht ning lisab, et alati tasub võtta nii palju aega, et riisuda lehtedest puhtaks ühtlasi kahe hauaplatsi vaheline ala, muidu on õige pea kõik jälle samasugune.

Sügis on parim aeg ka lehtpuuhekkide madalamaks lõikamiseks ja elupuude aluste puhastamiseks, see tagab surnuaias läbipaistvuse ja õhu liikumise. Nii ei lähe näiteks haudadele pandud sambad hallitama.

Kes aga platsi sügiseselt nukraks ja tühjaks jätta ei taha, võib vanade eestlaste kombel panna hauaplaadi ette kuuse-, männi- või kadakaoksi.

Värvilaikude lisamiseks sobib okaspuuokste kõrvale sättida pihlakamarjadega oksi, kanarbikku, eerikat või samblast ja okstest kokku seatud kompositsioone.

Samas hoiatab Samolberg, et eerika läheb üsna ruttu välja. «Sügis on sügis ja mingit imet siia tuua ei saa.»

Kindlasti tasub kriitikameelega suhtuda kunstlillede kasutamisse, mille muinsuskaitse omal ajal isegi ära keelas, kuid nüüd lubab. «Kui kunstlilli kasutada, peaksid need olema ühte värvi ja meie kodumaa lilledele sarnased lilled,» rõhutab kunagine kalmistuvaht, lisades, et vanad eestlased tegelikult ei pannudki haudadele lilli, seegi käinud meie kalmistukultuuri juurde.

Lilled, olgu need siis kunst- või looduslikud, tuleb asetada või juba kevadel istutada hauaplaadist nii palju eemale, et need lahkunu nime ei varjaks.

Et hauaplatsi oleks võimalikult lihtne hooldada, tuleb sellele mõelda platsi kujundades. Kõige keerulisemaks teeb hooldamise kergkruus või killustik, sest nende pinnale jäävad lehed ja okkad kinni ning kerge riisumisega neid sealt ei eemalda.

Ka platsile istutatud hekid koguvad enda alla puulehti, samal ajal kui lageda platsi pealt puhub tuul need minema.

Nõuandeid

Pinke üldjuhul surnuaedadesse ei soovitata, sest need kaotavad kiiresti oma hea väljanägemise. Kui pink platsile panna, siis madal ja ilma seljatoeta. Eelistada tuleks puupakkudest pinke. “See oli vanasti, kui inimesed said surnuaias kokku, rääkisid juttu ja pidasid piknikut,” ütleb Asta Samolberg ning täpsustab, et tänapäeval tehakse hauaplats kiiresti korda ja minnakse ära.

Ka laternaid ei soovitata, sest need ei kuulu tegelikult meie kalmistukultuuri juurde.

Plastist istutuskastid surnu­aeda ei sobi. Kui neid kasutada, siis kaevata kast nii palju maa sisse, et seda näha ei ole.

Hauaplaate tuleb kevadel pesta spetsiaalsete vahenditega, käepärastest vahenditest sobib näiteks Fairy. Kindlasti tuleb plaat eelnevalt veega üle ujutada, sest plaat on poorne ja tõmbab vee sisse. Vastasel juhul imbub pooridesse pesuvahend.

Allikas: Asta Samolberg

Tagasi üles