Kaelkirjak, kõhu-uss ja Kai

Kaelkirjaku lavastaja ja kunstnik Marion Undusk.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kui teie lapse parimaks sõbraks oleks kõhu-uss ja ta näeks kraanas kaelkirjakut, siis kuidas reageeriksite? Võtaks ikka kõhedaks küll, eks.


Ja milline väike tüdruk ei rõõmustaks meetrise roosa Barbie-nuku üle?

Vastus on väga lihtne - see on Kiviräha raamatu Kai (Natali Lohk), kes noore lavastaja Marion Unduski diplomitöös "Kaelkirjak" oma vanematele meelehärmi valmistab.

Iseteadlik fantaseerija

Küll ei söö ta piisavalt, siis on tal peas imelikud mõtted ja üleüldse ei oska ta oma vanemate jõupingutusi talle ilusama-roosama elu pakkumisel vääriliselt hinnata. Vaene laps! Ja lisaks on tal veel kõhus ussid.

Mõru ussirohi paneb isegi vapra roosade traksidega pereisa (Tarvo Sõmer) silmi pööritama. Ent ema (Anneli Rahkema) sõnul olevat arst öelnud, et ussirohi tuleb sisse võtta. Pidavat isu parandama, ja mine sa tea, ehk ajab ka imelikud mõtted peast ära.

Kujutage aga nüüd ette seda rohu võtmist, kui teie isiklik kõhu-uss (Erni Kask) astub teiega dialoogi. Muidugi ei kujuta te seda ette, sest suured inimesed ei räägi kõhu-ussidega, ja kui nad on korralikud inimesed, siis nad ka ei kannata sooleparasiitide käes.

Väike Kai saab aga oma kõhu-ussiga kiiresti sina peale ja rohuvõtmisest viilib ta sestap täiega. Sõbrale ju liiga ei tehta ja ema oli hoiatanud, et mõru rohi võib ussi tappa. Tappa sõpra, oh ei! Pigem tahaks Kai vaigistada seda meetrist roosat Barbiet, kelle isa talle ema pika pealekäimise tulemusena ostnud oli. Nojah, ikkagi ainuke laps, ja mille muuga teda rõõmustada võiks kui uue ilusa nukuga.

Poleks isa nii ratsionaalse mõtlemisega kokkuhoidlik eesti mees, oleks ta ilmselt oma naise vaimustusele vastu tulles ka tollele samasuguse roosa Barbie ostnud. Sest mille muuga sa ikka oma kergelt neurootilist naist rõõmustad?

Kai aga oma ema vaimustust nuku suhtes ei jaga ning peab teda kole tüütuks. Barbie (hääl: Anneli Rahkema) vajadused, nõudmised ja pidev rahulolematus jäävad Kai jaoks mõistetamatuks. Tema eelistaks oma uue sõbra kõhu-uss Tõnisega aknalaual istuda ja eemal paistvat kraanat - vabandust, kaelkirjakut - uudistada.

Ilmselgelt ei ole Kai näol tegemist tüdrukuga, kellest tarbimismaailm ja ühiskonnas valitsevad trendid oleksid teerullina üle sõitnud. Kai orienteerub oluliselt paremini oma isiklikus fantaasiamaailmas ning ei kõhkle seda ka oma armastavatele kitsarinnalistele silmaklappidega vanematele tutvustamast.

Natali Lohk iseteadliku Kai rollis mõjub usutavalt just seetõttu, et ei küllasta rolli ninnunännutamisega, mida ikka juhtub, kui täiskasvanud last kehastavad. Ilmselt mõjus hästi ka noornäitleja lasteaiakülastus, mille käigus Natali tegelaskuju iseendas ellu äratamas käis.

Rahkema-Sõmer ema ja isana moodustavad teineteist täiendava tandemi. Rahkema mina-tean-mis-teile-parem-on-pereema ei domineerinud liigselt, vaid lasi roosatraksilisel Sõmeril ennastunustavalt võimalike marjavaraste teemal monoloogi pidada.

Kõhu-uss Erni Kask mõjus väga sooja ja sümpaatse tegelasena, aga küllap oli nii mõeldud ka Kivirähal.


Rakvere teater soovitab kõhu-ussi ja Kai 50minutilist sõpruse lugu vaatama tulla 5-10aastastel lastel ja täiskasvanutel. Isikliku kogemuse põhjal lisaks, et pigem võiks etendus olla meeltmööda 5-10aastastele tüdrukutele (peategelane tüdruk, lavakujundus armas roosa-kollane; poiste jaoks ilmselt liiga palju teksti ja vähe action'it) ja eelkõige täiskasvanutele. Mida tahes Kivirähk on kirjutanud, saab selle magusama absurdi kalduva ühiskonnakriitilise ampsu ikka täiskasvanu endale.

Õnneks naeris ka minu 10aastane tütar "õigete" kohtade peal kaasa, olgugi et oli eelnevalt kartnud, ehk on etendus liiga titekas.

Väljakutse lavastajale

Mina aga hakkasin juba mõtlema, mismoodi "Kaka ja kevade" lavaversioon välja näha võiks - munevad sokid, koletu näts, karvavärvi muutev koer, loll jope ja kes need tegelased seal kõik olidki.

Marion Undusk, kas võtad lavastada? Julgeid valikuid Sulle ka edaspidiseks!

Tagasi üles