Eesti elu ja inimareng

Robert Antropov Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Tööpuudus on praegu umbes 15% ning töötuid ligi 120 000. Riik ei loo töökohti, vaid tingimusi usaldusväärsele ettevõtluskeskkonnale ja välisinvesteeringutele. Töökohti loovad ettevõtted neisse tehtavate investeeringute abil. Koguni 62% Eesti ekspordist tuleb väliskapitaliga ettevõtetest.

Kas peame kulutama raha sotsiaaltöökohtadele või abivajajate koolitamisele? Inimarengu aruanne kinnitab, et mida kõrgemalt on töötajad haritud, seda paremini saavad nad elus hakkama ja ei kaota tööd.

Meie töötu profiil on järgmine: ligi 50%-l ei ole kesk- ega kutseharidust, üle 80% on lihtöölisi, tugev enamik on noori ja keskeas mehi, 20% on muust rahvuses. Ja tähelepanu - ligi 30% on 15-24aastased noored, kel ei ole haridust ega töökogemust! Lisame siia keelte mitteoskamise, "vana kooli" kutsehariduse, tehnoloogiavaldkonna mittetundmise (oleme viimased ELis).

Majanduspoliitika ei saa küll asendada hariduspoliitikat, kuid teadmised ja oskused on majanduskriisist väljumisel olulised, seda eriti noorte seas.

Mis on Eestis võimalik

Nüüdisajal on majandusarengu eelduseks Eesti tööstuse ja ettevõtluse ümberstruktureerimine lähtuvalt alljärgnevatest eelistest ja põhimõtetest.

1. Asukoht mere ääres Lääne ja Ida vahel on jumala kingitus transpordi- ja logistikasektori arenguks. Näiteks maailmasõja järel on Singapurist saanud eduka transpordi ja tööstusega sadamariik, mis on elutasemelt maailmas juba teisel kohal.

2. Piisav taastuv loodusressurss, arenenud infrastruktuur ja õigusruum peavad soodustama energeetika valdkonna arenguid, alates uue põlvkonna põlevkivi- ja biotehnoloogiatest kuni taastuvenergia lahendusteni.

3. Infotehnoloogia ja Hi-Tec on maailmamajanduse tulevik, mis tähendaks, et kodus leiutame ja toodame ning kogu maailm kasutab.

4. Põllumajandus- ja metsandussektor on meie ajalooline pärand, kuid kahjuks ei oska me sellega midagi nutikat tänapäeval ette võtta.

5. Kaunil ja hõredalt asustatud maal saab tegeleda loodus- ja kultuuriturismiga, nõudlus romantika, seikluste või vaikuse järele on stressirohkes elus oi kui suur.

Riik ei koosne ainult riigikogust ja vabariigi valitsusest ning isegi mitte ainult tallinlastest, vaid meist igaühest. Tööhõiveprobleemid algavad meie tasakaalustamata regionaalpoliitikast.

Suured erinevused linnade ja valdade elanike arvus tingivad omavalitsuste erineva võime korraldada kohalikku elu. Erinevad on ka regioonide sotsiaal-majanduslikud arengud. Riigisektor üritab siin aidata institutsionaalse paigutusega: hajutatakse ametid, maavalitsused, kutsekoolid, arenduskeskused, kuid ometi on ametnike kompetentsus ja teenuste kättesaadavus veel väga erinev. Sellele juhivad tähelepanu ka inimarengu aruanne ja riigikontrolli kriitika.

Regionaalarengu tähtsaim kriteerium inimeste jaoks kogu Eestis on elukeskkonna kvaliteet. Selle puudumine tähendab väljarännet oma kodukohast. Ainult Harjumaa viimase kümnendi rändesaldo on positiivne. Suu­rem kaotaja on olnud Virumaa.

Regionaalarengu tasakaalustamatus ja inimeste süvenev rän­dekäitumine sunnivad tegema muu­datusi Eesti riigi korraldamises. Tuleb luua eel­dused, et erinevate vajaduste­ga inimestel oleks, sõltumata elu­kohast, võimalus täisväärtuslikul moel ela­da ja töötada.

Elame kauem kui kunagi varem, kuid vähene sündimus toob kaasa rahvastiku vananemise. Mujal Euroopas, eriti Saksamaal, Kesk- ja Ida-Euroopas rahvaarv hoopiski väheneb. 1950. aastal elas 20% maailma rahvastikust Euroopas, 2005ndal 10% ja 2050. aastaks on oodatav 5%.

Rahvaarv väheneb ka Eestis, pärast tõusu aastatel 1970-1990 oli üheksakümnendatel vähenemine rekordiline - 12%, mis hiljem aeglustus, ja 2009. a loomulik iive vähenes juba vaid 317 elanikku võrra. Positiivne on, et surmad on alates 1990. a vähenenud ja sünnid kasvanud, kuid 2009ndal on sündide arv esimest korda 144 võrra taas vähenenud.

Arvan, et saavutatud terve elujärg ei sõltu enam majandusnäitajatest, vaid tulude jaotamisest riigis, ehk võrdsusest või ebavõrdsusest ja sotsiaalpoliitikast. Eesti on nende näitajatega ELis 11. kohal, 2000. a olime aga viimased. Sotsiaalkaitse süsteem on meil viimastel aastatel kõvasti arenenud. 2010. a eelarvest kinnitati töötukassale rekordiline 4mld krooni töötuse leevendamiseks, st ümberõppeks, palgakompensatsiooniks, töötutoetusteks ja toimetulekutoetusteks. Majanduslanguse tingimustes ja riikliku kokkuhoiu surve all suutsime siiski säilitada endises suuruses nii peretoetused kui pensionid.

Unelmate pensioniaeg

Praeguse töö- ja pensioniea juures peab vähenev tööealine elanikkond ülal pidama pensioniealisi. Eakate tervishoiu ja hool­damisteenuste suurenevate kulude tõttu peavad ka maksud suurenema.

Üle 65aastaste suhe tööjõusse on riigiti erinev, lähiaastatel võib kõrgeim suhtarv läheneda 1:4 näiteks USAs, Hollandis ja Türgis ehk neli töötavat inimest peavad oma maksudest ülal pidama ühte pensionäri. Aga Itaalias, Hispaanias ja Kreekas on see suhtarv 1:2. Eesti on tänaseks juba maailma kõrgeimal 1:4 tasemel.

Demograafiline olukord ja soov jõuda aastaks 2050 suhtarvuni 1:2 toovad esile vajaduse reformide järele sotsiaalhoolekandesüsteemis. Kuna raha on kõikjal puudu ning poliitikute seas on pensionide alandamine ja maksude tõstmine üsna vastuoluline teema, peame muid lahendusi otsima.

Hiljuti riigikogus vastu võetud pensioniea tõstmise seaduse kohaselt tõuseb pensioniiga 65. eluaastani aastaks 2027 ning pension suureneb 5-10%. Kui seda poleks tehtud, väheneks pension praeguselt 42%-lt 32%-ni keskmisest palgast, tuleks tõsta sotsiaalmaksu ja mitu korda kasvatada sisserännet - senise 1500 asemel 20 000ni.

Miks peaksid eakad nii kaua tööl käima? Sest ka eakad hakkavad hindama uusi väärtusi: esiteks mõistetakse, et riik üksi ei jõua pensioni maksta ja ollakse nõus andma oma panus; teiseks soovitakse elada aktiivset elu, et tunda end noorena; kolmandaks keelduda kohustuslikult pensionile saatmisest.

Tahta ju võib, aga kas tervis võimaldab? Keskmine oodatav eluiga 2008. aasta andmete järgi on naistel 79,23, meestel 68,59 ja keskmine 74,06 aastat. Koondindeksina, mis on eluiga/haridustase/SKT elaniku kohta, annab see meile maailmas 40. koha (Venemaa 70.). Tabeli tipus on Norra, Austraalia, Kanada, Rootsi - kes ei tahaks seal elada!

Tasapisi paraneb üldine elukvaliteet ka Eestis, sellega käib käsikäes oodatava eluea kasv ning pensionäripõlve saab nautida tänasest kauem. Oma elukvaliteedi parandamiseks pensionärina saame tervislikult toitudes ning pidevalt liikudes juba praegu palju ära teha.

Reformide kohta on öeldud nõnda: "Nutke, kuid mitte sellepärast, et elu muutub - kui oleks muutumatu ja igav elu, siis see oleks kindlasti teid nutma ajanud."