N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Natali Lohk: mäletan tulistamisi ja paugutamisi

Teele Üprus
, reporter
Natali Lohk: mäletan tulistamisi ja paugutamisi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Natali Lohk.
Natali Lohk. Foto: Meelis Meilbaum

Eesti-Gruusia ühisfilm “Mandariinid” osutus Rakvere teatrikinos nii populaarseks, et kõik seansid läksid täismajale. Ühel neist käis ka Gruusias sündinud Rakvere teatri näitlejanna Natali Lohk, kes perega sealt 1993. aastal Eestisse pages. Just sellesama Abhaasia sõja eest, milles filmi tegevus käib.

Te olete ise Gruusias sündinud ja sealt sõja jalust Eestisse tulnud?

Jaa, ma olen sündinud 1985. aastal, 1992. algas sõda. Aastakese olime veel seal ja siis tulime Eestisse. See oli juba aasta kestnud ja olukord ei näidanud, et sõda võiks kohe läbi saada ja kõik on jälle hästi. Tulimegi ära, sest see aeg oli väga raske. Kõik, mis riigis toimus, lisaks sõda. Kõik need paugutamised.

Te mäletate seda?

Ikka mäletan. Mul on häguselt meeles pilt, kui olime emaga poes, aga me ei saanud sealt välja, sest pidime ootama, kuni mingid tankid poest mööda sõitsid. See ei olnud ilmselt sõjaga seotud, aga ma mäletan tulistamisi ja paugutamisi. Ma arvan, et olukord oli nii käest ära, rahvas mässas.

Kas see oli pealinnas Tbilisis?

Jah, me elasime seal. Ma ei ole tagantjärele küsinud, mis seal täpselt toimus, ja ma ei ole ka spetsiaalselt seda kusagilt uurinud. Tean nii palju, kui ma kohapealsest elust mäletan või kui tagantjärele juttu oli. Ma ei tea täpselt, mil määral sõda pealinna jõudis, aga mul on meeles paugutamised. Eks see kõik oligi mäsu, mis seal toimus. Politseil ja riigivõimul toimuva üle eriti kontrolli polnud. Näiteks elektrikatkestusi oli väga tihti. Olukord muutus talumatuks.

Teie isa on eestlane ja ema grusiin?

Jah. Isa ütles sõja ajal, et läheme tagasi. Ma lõpetasin seal esimese klassi ja siis tulime. Alustasin siin kooli uuesti.

Film “Mandariinid” räägibki just Abhaasia-Gruusia sõjast 1992. aastal ühes väikeses Eesti külas, kus eestlased asuvad sõjas haavata saanud tšetšeeni ja grusiini lepitama. Mis mulje film teile jättis?

Väga hea, kui lühidalt ja kiirelt vastata. Minu arvates ei olnud film sellest, kes on hea ja kes halb või kellel õigus oli, vaid mulle meeldis, et selles oli räägitud inimlikkusest ja inimeseks jäämisest. See oleks vabalt võinud ka mingi muu sõda olla, mille läbi seda teemat puudutada. Sest see puudutab meid kõiki – inimeseks jäämine ja inimestest hoolimine. Lihtsalt vaatepunkt oli võetud Abhaasia sõjast.

Mulle meeldis, et tegevus ei olnud niivõrd sõjakeskne, kuivõrd inimlik, hästi lihtne ja ilus. Stsenaarium meeldis mulle kohutavalt. Huumor oli paigas, kohati tehti nalja väga valusate asjade üle, see pani muigama.

Teisest küljest oli ka see valu nii paigas, et mul oli tohutult palju hetki, kus ma salaja nuuskasin või pisarat pühkisin.

Filmis oli kaks osapoolt – grusiin ja tšetšeen –, kes oleks esimesel võimalusel üksteist maha löönud. Ja neid lahutas üks eesti päritolu vanamees, keda kehastas Lembit Ulfsak.

Mulle meeldiski Ulfsaki tegelase läbi toodud inimlik joon ja see küsimus temalt, et mis vahet sel on, kes kust tuleb.

Te tunnete nii eestlasi kui grusiine. Kas grusiinid on siiani sõjakad, nagu filmist mulje jäi?

Ma arvan, et suhtumine oli ka siis erinev. Eesti külas elav eestlane polnud ainus, kes rahu peale mõtles. Mõlemad pooled on ju võrdsed, mõlemal poolel said noored mehed hukka.

Ma arvan, et ka siis mõtles rahvas, milleks on vaja sõdida. Arvan, et ei saa üldistada, et kõik grusiinid tahtsid kõiki tšetšeene tappa ja vastupidi. See oli siis, ja ma arvan, et nii on ka praegu.

Ometi aastal 2008 oli ju uuesti sõda. Sama teema on ikka õhus. Aga suhtumine – ma arvan, et inimesed on väsinud, nad tahavad rahu ja et see kõik läbi oleks.

Kas käite tihti Gruusias?

Ikka, iga suvi, kuigi nüüd jäi vahele.

Olen kuulnud, et grusiinid on väga külalislahked.

Jaa, nende sees on nagu kirjutamata reegel, et ole sa tuttav või võõras, aga nad on alati abivalmid, lahked.

Ometi paistis filmist, et neil on vaenlasi, nagu eestlastelgi. Võib-olla on meil lausa sarnane ajalugu.

Kaudselt jah.

Näiteks 2008. aasta sõja ajal käisid Balti riikide presidendid Gruusias oma toetust avaldamas. Ja nad ütlesid, et meie võime olla järgmised. See on analoog.

Ja ometi ei tähenda see ju, et kõik grusiinid või eestlased vihkaksid vene rahvusest inimesi?

Absoluutselt mitte.

Mul on palju venelastest sõpru, mul ei ole vene kultuuri ja rahvuse vastu mitte midagi. Ja samamoodi on Gruusias, seal elavad venelased on ju samamoodi osa riigist.

Meie sarnasus ongi selles, et oleme mõlemad ühe suure ja lahmaka riigi naabrid. Asi ei ole rahvuses ega kultuuris, on väga toredaid vene inimesi. Aga just valitsejate otsused ja teod on need, mille üle kohut mõistetakse.

Mis te grusiinina sellest sõjast arvate?

No iga sõda on äärmuslik, selleni ei tohiks jõuda. 2008. aasta sõjast on mul hullemad mälestused, kuna olin täiskasvanu ja sain aru, mis toimub. Toona olin ju laps. Nüüd sai seda kibedamalt tunda.

Kas te olite 2008. aasta sõja ajal Gruusias?

Jaa, ma olin täpselt sõja ajal seal, augustis.

Ma jõudsin Gruusiasse öösel ja samal hommikul teatati uudistes, et sõda on alanud. Sain seal olla väga pikka aega, mis oli iseenesest tore.

Nii et kui ma ära tulin 8. septembril, sõlmiti esimene rahulepe.

Ja kuidas seal siis oli, kas oli jälle tulistamist ja paugutamist?

Absoluutselt. Me sõitsime läbi Gori, kus üldse esimesed pommitamised olid. See linn oli täiesti rusudes. Ütleme, et sõjafilmides ei ole kaadritega liialdatud. Ongi täiesti varemetes ja inimtühjad.

Kõige hullem oli, et sõitsime sealt läbi ja pool tundi hiljem langes Gori linna peale uus pomm.

Kas hirm ka oli?

Muidugi. Kõige kurvem oligi näha neid noori poisse. Tegime tee peal vetsupeatuse, seal oli sõjaväelastel ka puhkehetk. Ja poisid olid minust kõvasti nooremad. Andsime neile pagasnikus leiduvat toitu ja sugulane andis suitsupaki. Nad rääkisid, et eeloleval ööl lähevad lahinguväljale. See tõi ikka klombi kurku. Võib-olla nägin ma neid poisse viimast korda elusalt. Nii noored ja haprad. Kas see on see, millega nad peaks tegelema. Istusid seal kurvalt, kes tegi suitsu, teades, et öösel lähevad nad kõige tulisemasse sõjakoldesse.

Kui jutt juba kurbuse peale läks, siis milline oli filmis teie jaoks kõige kurvem koht?

No kõige-kõige-kõige oli hetk, kui toimus viimane tulevahetus. Et mitte millegagi seotud süütu mees elu kaotas.

Väga sügav stseen oli ka šašlõki söömine, kus Ulfsaki tegelane surma terviseks toosti ütles. Seda ilmselt paljud eestlased ei tea, aga Gruusias öeldakse esimene toost alati elu terviseks, kuid filmis oli vastupidi, kui Ulfsaki tegelane ütles, et kõik on siin ju surma lapsed – mis vahet sel on, kas tapate siin üksteist või lähete tagasi rindele ja tapate seal.

Mulle meeldis veel, kui Nüganeni tegelaselt küsiti, miks need mandariinid talle nii tähtsad on, kas raha pärast. Ja ta vastas, et raha ka, aga kahju, kui selline saak raisku läheb. Ma mõtlesin, et nii hea võrdlus, sest sama oleks võinud nende noorte poiste kohta öelda – kahju, et selline saak läheb raisku. Noored, tugevad, terved poisid.

Minu jaoks oli jällegi nutule kiskuv küsimus, et miks viimane eestlane sealt kodumaale ei tahtnud minna. 2008. aasta sõja ajal oli mu onu Gori lähedal asuvas maakohas ja kõik sugulased kutsusid teda pealinna, kuna kogu aeg käis Gori lähistel kõmmutamine. Onu aga ütles, et ta ei saa oma maja ja lehma jätta. Tol hetkel tundus see halenaljakas, ent nüüd seda filmi vaadates sain aru: inimesed ei suuda kogu oma elu lihtsalt maha jätta. Eks onul oli sama asi.

Ma soovitan soojalt kõigil seda filmi vaatama minna. Järgmisel nädalavahetusel, vist 24. ja 25. novembril on teatrikinos lisaseansid. See oli tõesti hea film, hea stsenaarium.

Teie vanemad elavad ikka Eestis?

Jaa.

Kas ema kodumaale tagasi ei igatse?

No ta käib seal tihti. Kui tal igatsus tekib, siis ta varsti lähebki sinna. Aga et mina olen siin Eestis, siis võib-olla tõmbab teda siiapoole. Ma ei kujuta ette. Talle sobib ka Eesti väga hästi.

Aga kui teilt küsida, mis on teie kodumaa?

Oi, seda on mult küsitud. No ikka mõlemad, ma ei saa öelda, et üks on nüüd parem kui teine. Siin olles igatsen sinna ja seal olles siia. Kui ma siit ära peaks kolima, peaksin vist kuhugi kolmandasse riiki minema (naerab).

Tagasi üles