Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/11/15/2623632t1h6b1c.jpg)
Vinni valla Vilde aasta puhul avati Roelas reisikohvrite näitus “Laias maailmas nagu Eduard Vilde”. Kuna iga kohver oli näitusele tulles võtnud kaasa oma loo, siis mõjus see otsekui kohvrite kokkutulekuna, kus kallid kaasteelised üle aastate kokku saavad ja muljeid vahetavad.
Näitusele toodud reisikohvrid annavad hea ülevaate meie inimeste kunagistest reisisihtkohtadest. Kes ostis kohvi, et sõita rongiga Moskvasse rahvamajanduse saavutuste näitusele, kelle kohver oli lahutamatu kaaslane reisil liiduvabariikidesse või Saaremaale. Kohustuslikku ajateenistust meenutab “Dembelski tsumadan” 1970ndatest, kui nooruke ajateenija Heldur Eerik pääses sõjaväest kümnepäevasele puhkusele. “Kodumaale Eestisse sõitsin sõjaväe seljakotiga, kuid tagasi juba uue kohvriga. Hiljem oli ta mulle truu kaaslane kuni teenistuse lõpuni autoistme seljatoe taga. Kõik mu väärtuslikud asjad: valge kraeriie, suitsud, saapaviks ja -hari, pildialbum jms leidsid kindla koha selles kohvris. Kohvri teenistus lõppes koos Nõukogude ajaga,” rääkis omanik.
Kümneid tuhandeid kilomeetreid rännanud tubli reisikaaslane on ajaga küll kõvasti kannatada saanud, kuid pensionipõlveski on tal oma koht videokassettide hoidlana.
Mall Moori palju näinud kohver tutvustab end luulevormis: “Mina olin kohver, kaugesõidu ohver. / Ah, et kus olen käinud? / Mööda maanteed Lätis, Leedus, / Leningradis, Eestimaal. / Rongiga ka Moskvas, / laevaga külastamas üle lahe Soomemaad. / Lennukiga olen käinud Gruusias, Armeenias. / Kauni Musta mere ääres Sotšis ka ära käisin ma, / Aadria mere rannikul kenas Jugoslaavias, / imelisel mägismaal nädalat kolm seal olin ma.”
Poole sajandi vanune pappkohver “mäletab” uuest peast oma noort sihvakat perenaist, kellega koos sai üle Suure väina reisitud, nähtud Eestimaa linnu, käidud üle riigipiiri. “Kui perenaisel koolid läbi said, saatis leivaisa oma lapse iseendale tööd ja leiba otsima. Siiani on meeles, kuidas me koos oma perenaisega jalgsi käisime oma kodukohast 8 kilomeetri kaugusele esimesele töökohale. Metsa vahel oli küll mugav perenaise käevangus astuda, aga jõudes suurele teele, oli kandja ramm raugenud ja ma pidin edasi lohisema perenaise kleidivöö otsas mööda kivist teed kolisedes ja rappudes. Oli see alles minu kõige hirmsam reis. Eks selle teekonna armid ole mu külgedelt siiani näha. Helgemad sõidud olid aga üle pilvede ja veteväljade, kuni lõpuks maabusin Pandivere kõrgustikul. Siis sai minu igaveseks koduks seinakapp, kõhutäieks hunnik kaltsu …” on kirjutanud Eevi Eeriku kohver. Kohvreid tõid näitusele Valve Nõlvak, Mall Moor, Heldur Eerik, Eevi Eerik, Tiina Kiili ja Aili Saare.
Vinni valla reisikohvrite näitus on meie väikene austusavaldus kirjanik Eduard Vildele, kelle elu oligi üks suur reisimine ja kulges paljuski kohvrite otsas. “Kultuuripärandi aastale pühendatud rahvamajapäev Roelas oli selleks igati kena ja sümboolne algus,” ütles vallavanem Toomas Väinaste. Kavas on reisikohvrite näitus saata rändama Vinni valla kultuuriasutusi pidi. Näitusele oodatakse ka vanu reisifotosid ja postkaarte.