Luulepisikuga sündinud sõnameister Urve Tinnuri

Urve Tinnuri Foto: Tiiu Veersalu

Urve Tinnuri (56) on luuletaja, kes peidab endas vastuolu. Ühest küljest pakub talle rõõmu oma mõtteid teiste inimestega jagada, kuigi mingi piirini, teisest küljest naudib ta üksi olemist.

Virumaa Teataja lugejaskonnale arvamuslugude kirjutajana tuntud Urve Tinnuri esitles eelmisel nädalal oma kuuendat luulekogu “Valge lillepood”. Viljakas kirjadaam, kel on koguni viis luulekogu välja antud, ütles, et võtab oma loomingu trükkiandmist nüüd juba nagu tööd – kui esimesed kogud ilmusid, olid emotsioonid muidugi laes, kuid need jäävad iga aastaga väiksemaks.

“Ei mingeid erilisi emotsioone, aga hea meel on ikkagi, kui kaante vahele saab,” tunnistas Tinnuri ning lisas, et kuuendat luulekogu kokku panna oli tunduvalt kergem, sest kirjutades on ta väga palju õppinud ja arenenud, ka väljenduslaadilt julgemaks muutunud.

Ja kindlasti on kuues luulekogu oma stiililt erinev võrreldes esimese või kolmanda teosega. Kui seni on luuletaja kirjutanud armastusest ja tunnetest väga läbi lillede, siis esimest korda arutleb ta pisut patuse armastuse üle. “Selles on pöördumisi minu abikaasa poole, ka noorusarmastuse ja võib-olla salapärase mister X-i poolegi, kes iga naise elust korra läbi käib, nii tema kujutlustest kui tema südamest. See on armastusluule, ma ütleksin selline mõnusalt vanamoeline, riimuv ja väga voolav,” võttis Tinnuri lühidalt kokku “Valge lillepoe” sisu.

Vaka all hoitud anne

Oma loominguga tuli Urve Tinnuri avalikkuse ette siiski alles hiljuti. Esimene luulekogu “Väraval” ilmus 2001. aastal, kuigi luuletanud on ta juba lapsepõlvest peale.

Esimesed värsid pani ta paberile umbes IV või V klassis, aga need, mida võib nimetada luuletusteks, ilmusid Tinnuri sõnul keskkoolis, kui ta õppis Tartus kirjandusliku kallakuga Johannes Semperi nimelises 8. keskkoolis.

Koolil oli almanahh “Tipa-tapa”, mille toimetusse Urve Tinnuri kuulus ja kus ilmusid tema luuletused. Sel ajal keskendus Tinnuri looduslüürikale, aga kirjutas ka inimsuhetest ja tunnetest. Koolitemaatika, millest teised luuletada armastasid, temale huvi ei pakkunud.

Urve Tinnuri ilmselt olekski n-ö sahtlipõhja kirjutama jäänud, kui sugulased ja tuttavad ei oleks peale käinud. “Roni sealt kapist lõpuks välja. Kaua sa ennast vaka all hoiad,” oli talle öeldud. Ja kapist välja ronida soovitati just seepärast, et tema looming leiab kõigepealt koha paksudes kaustikutes, mis on kappi hoiule pandud. Aegade jooksul on mingi osa luuletustest ka hävitatud, sest autor on leidnud need naiivsed ja algelised olevat ega pidanud neid säilitamisväärseiks.

Ise kirjutades ja kujunedes on Urve Tinnuri läbi aegade imetlenud Leelo Tungalt, samuti Doris Karevat, kelle vabavärssi muidu riimi armastav Tinnuri talub, sest Kareva loomingus on vähemalt mingi mõte.

“Tänapäeva vabavärssi ma ei armasta. Ma ei harju sellega mitte kunagi. Ma otsekui ei ulatu teadma, mis toimub nende inimeste peas ja südames, kes seda kirjutavad,” tunnistas luuletaja.

“Luule on minu jaoks, jah, riim ja rütm, Puškin ja Under, Liiv ja Byron; sügavmõttelised ja väljapeetud sonetid, mida ma isegi palju kirjutanud olen, sealhulgas ka kaks sonetipärga. Tean, et kõlab vanamoeliselt, aga just see armas vanamoelisus võlub mind ja just niisuguse luule kirjutamine täidab mind rõõmuga. Mis muidugi ei tähenda, et kipuksin halvustama või kritiseerima vabavärsiseppi ja nende loomingut. Neil on lihtsalt kirjandusmaastikul oma püha hiis, kuhu mina oma jalga ei tõsta. Jään arvamuse juurde, et iga inimene, kelles on peidus poeet või poetess, peaks elus välja andma kas või ühe luulekogu. Üks teles ette kantud luuletus ei loo ju luuletajast õiget ettekujutust, või loob hoopis väära ettekujutuse,” vihjas Tinnuri ETVs õhtuti eetris olevale rubriigile “Luuletus”.

Lisaks luuletamisele on Urve Tinnuri aktiivne arvamuslugude kirjutaja Virumaa Teatajale, kuid tema kirjatükke võib näha ka maakonnalehes Vooremaa ning ajakirjades Eesti Naine, Elukiri ja Tervis Pluss.

Urve Tinnuri sõnul ta lihtsalt avab ennast pigem kirjutades kui kõneledes. “Tegelikult avan ennast oma kirjutisteski teatud piirini, ja see, kui kaugele või lähedale ma selle piiri nihutan, oleneb äratundmisest, kui sügaval asetseb parajasti mu rõõmu ja valu puutepunkt. Teatud ligipääsmatuse oma hingele säilitan ma alati, või, jõudes piirile liiga lähedale, kasutan ajuti mõistukõnelist väljenduslaadi,” rääkis luuletaja.

Oma loomingut nimetab Tinnuri ise mõttematkadeks möödanikku, hiljuti nähtud-kogetud elupildikesteks, mingil ajahetkel sündinud mõtisklusteks, millesse ta alati üritab põimida läbiva teema. “Olen parandamatu romantiku ja lootusetu maailmaparandaja kõrval ka hell ja kirglik armastaja, kes peab kalliks inimesi enda ümber, loodust, isamaad ja sedagi paika, mida me maailmaks nimetame. Üritan nii palju kui minu võimuses süstida inimestesse lootust, püüda neid omal moel, hea sõna toel aidata.”

Oskuslikku sõnaloomet ja kirjanduse pisikut on Tinnuri endas kandnud ilmselt sünnist peale. Juba varases eas luges ta õe ja venna koolilektüüri, näiteks “Sõda ja rahu”, sest temaealisele mõeldud lasteraamatud olid kõik läbi loetud.

Loomeline eelsoodumus andis suure tõenäosusega tõuke ka selleks, et Urve Tinnuri Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima asus, kuigi tol ajal öeldi, et kõigist selle eriala lõpetanutest tulevad õpetajad. Tinnurist siiski mitte, sest see oli amet, mida tema pidada ei tahtnud. “Kui ma ei eksi, siis mulle isegi pakuti õpetajakohta Lasila algkooli. Kuid ma ei sobi lastega töötama, mul ei ole sellist kannatlikkust,” on Tinnuri veendunud.
Ülikool jäi tal aga lõpetamata, sest bussipargis piletimüüjana töötades ilmus tema ellu pikk sirge poiss, mustad vuntsid ees. 21-aastaselt läks Urve Tinnuri mehele Reinule, kes oli tulnud bussijuhiks. Esmaseks põhjuseks õpingud katkestada oli siiski hiilivalt ja hirmutavalt süvenev südamereuma, mis võttis jõu ja ähmastas tulevikulootused. Selline elu keerdkäik Urve Tinnuri arvates ta õpetajakutsest n-ö päästiski. Klassi ees seismise asemel sattus naine kümneks aastaks Virumaa Teatajasse korrektorina tööle, nüüd tegutseb hoopiski FIEna.

Ja abikaasaga tähistab ta sügisel 35. pulma-aastapäeva. Nädala või paari pärast sünnib aga Urve Tinnuri esimene lapselaps. Kuigi esialgu ei kujuta ta ennast vanaemana ette. “Arvan, et see laps saab sellise pöörase, kiiksuga vanaema. Ma ei ole nunnutaja tüüp,” märkis Tinnuri ning lisas, et ta juba kujutab ette, kuhu igale poole ta oma lapselapsega läheb ja ronib.

Kirglik harrastussportlane

Veidi ekstreemsete hobide harrastaja on Urve Tinnuri tõepoolest. Möödunud aastal käis ta koos abikaasaga veel 10. novembril meres ujumas. “See on nii fantastiline tunne, kui külmad lained üle pea tulevad,” meenutas ta adrenaliinitulva, mis vallandub, kui keha jääkülma vette kastad. “Välja tulles on veel parem. Teist korda lähed juba nagu sooja vanni.”

Jahedas vees suplemise avastas Tinnuri enda jaoks täiesti juhuslikult. Nad hakkasid Reinuga käima Viitna järves ujumas sügisel ikka hiljem ja hiljem ning see meeldis neile järjest rohkem. Ka kodu lähedal asuvas jões on saanud koguni jõulude ajal supelda, kui jõgi on lahti olnud.

Ainult tänavu kevadel ei ole veel jõkke jõudnud, sest see on kaugelt üle kallaste luhal. See-eest pakkusid talvised lumehanged saunarõõmudele lisa.

Talve naudib Urve Tinnuri ka suusatades – selja taha jäänud pakaselisel aastaajal sõitis ta koos mehega 15kilomeetrise maratoniraja paarkümmend korda läbi, sest suusatanud on naine lapsest saati. “12-13aastasena sõitsin täiskasvanute kolmanda järgu välja. Suuskadel püsin hästi.” Kevade saabudes pani luuletaja suusad järgmist hooaega ootama ning seadis sõidukorda jalgratta, sest rattasõit on veel üks tema kirgedest. Omal ajal on ta peaaegu kõik Eesti saared läbi sõitnud, nüüd tiirutab rohkem kodu lähedal, kui vaid jalgrattateid oleks. “Vahel mõtled rekkade vahele sõitma minnes, et ei tea, kas jõuad koju tagasi,” nentis Tinnuri kurvalt.

Suurte kirjameeste kombel kaugetele maadele ta siiski ei igatse. “Eestis võin ma rännata, suure surmaga on ka Soomes ja Rootsis ära käidud, lisaks Lätis ja Venemaa suuremates linnades. Las mu mõte rändab, aga ma ise olen siin,” on Urve Tinnuri enesekindel.

Samuti ei pea ta ennast Marie Underi tüüpi daamiks, kes pühendus ainult oma loomingule ja kelle abikaasa hooleks jäid kõik maised mured. “Oo ei, selline daam ma ei ole kaugeltki. Pole daam, kes käiks ja ühe käega hoiaks seelikut ning teisega kübarat. Ütleks uih!, kui autosse astub.

Ma olen pigem selline, kes üle aia või puu otsa ronib,” naeris Tinnuri.

Tema viimase aja uus väljakutse peitub aga elulugude kirjutamises. Lugu Toomas Annist on Urve Tinnuril juba raamatusse “Toomas Anni. Tavatult tavaline” raiutud. Tinnuri enda jaoks on elulooraamatu kirjutamine hästi suur väljakutse. Päris tavaliseks elulooks Tinnuri seda siiski ei pea, sest kaante vahele on põimitud ka palju kirjanduslikke vahepalu ja luulet.

Kuid eks Urve Tinnuri ole mõelnud sellegi peale, et oma lugu paberile panna. “Kunagi see ilmselt tuleb. Midagi autobiograafilist. Sarnane Viivi Luige “Seitsmenda rahukevadega”, hõlmates mingit etappi mu teadlikust lapsepõlvest,” arvas ta.

Ja ega seitsmeski luulekogu tulemata jää, luuletusi sinnasamasse kappi on kogunenud  piisavalt, et oma lugejaid järgmise kogumikuga rõõmustada.

Erik Tohvri, kirjanik

Oma põgusatest kokkupuudetest Urve Tinnuri ja tema loominguga on mulle jäänud mulje, et temas peituvad kaks loomingulist isiksust - luuletaja ja vabakutseline ajakirjanik, kelle loometegevus vastastikku ei kattu, vaid on küllaltki erinev.

Mul on tõsiselt kahju, et nii andekas luuletaja on kas ülimast tagasihoidlikkusest või valitsevast moevoolust johtuvalt jäänud laiemale ringile praktiliselt tundmatuks.

Konservatiivse realistina pean endiselt tõeliseks luuletuseks niisugust, kus on nii mõte, riim kui rütm. Kahjuks peetakse seda nõuet tänapäeval juba (vist) iganenuks. Tinnuril on üllatavalt andekaid riimileide ja tõelist rütmitunnetust, ta oskab oma luuletustes luua nappide ja täpsete väljenditega lausa visuaalset kujutluspilti ja meeleolu.

Kõik arvamused on subjektiivsed, aga mulle tundub, et tema olmelood rohkem või vähem tuntud inimestest on vahetevahel liiga ülepakutult suhkrustatud ja jätavad kirjeldatavast isikust ebaobjektiivse mulje. Kuid kokkuvõttes on tegemist nõtke sulega kirjutajaga, kellele soovin edu.

Urve Tinnuri

• Pärit Viru-Jaagupist.
• Kooliteed alustas Viru-Jaagupi 8-klassilises koolis, hiljem õppis Tartus 8. keskkoolis. Pärast seda Tartu ülikoolis eesti filoloogiat.
• Ilmunud kuus luulekogu: “Väraval”, “Eksinud ingel”, “Varjust võetud”, “Süda kui jumal”, “Ühel ja teisel pool” ja “Valge lillepood”.
• Kahe poja, Madise ja Toomase ema.