Tapal kulmineerus vaikus tormiga

Kaitseväelased õppusel Tapa väljaõppekeskuses. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Neljapäeva õhtul algas Tapa vanas sõjaväelinnakus traditsiooniline pioneeripataljoni õppus “Vaikus enne tormi”. Läbi öö kestnud linnalahinguga õppus lõppes eile hommikul.

Oma ajateenistust kuu lõpus lõpetama hakkavatele ajateenijatele oli see üks viimaseid ettenähtud õppusi, kus nad said rakendada teenistuse jooksul omandatud oskusi ning premeerida end lõppema hakkava ajateenistuse eest ühe korraliku, tunde kestva mitmekülgse sõjamänguga.
Ajateenijad alustasid lahinguks ettevalmistavate töödega linnakus juba esmaspäeval. Aspirant Remo Ojaste näitas neljapäeva õhtul enne lahingu algust territooriumi keskmes asuvasse kasarmusse valmis seatud nii-öelda takistusrada ründajatele.
Tegu oli hoolsalt läbimõeldud kaitserajatistega hoone sees, kus tuli sissetunginud vaenlase edasiliikumist võimalikult palju takistada ning kui kasutada Ojaste lemmikväljendit, neile “tina anda”.
Varitsevad lõksud
Seal olid kümnete liivakottidega vooderdatud ja ümmarguste palkidega toestatud laskepesad erinevatele relvadele alates miinipildujatest kuni ajateenistuse jooksul sõduri parimaks ning ustavaimaks sõbraks saanud automaatrelvani Galil-AR.
Maja esimesel korrusel oli eriti palju vaeva nähtud vaenlase sissetungi takistamiseks – ruumist ruumi liikumiseks ei olnud võimalik kasutada uksi, sest neid lihtsalt ei olnud, ukseavad olid kinni kaetud. Hoones liikumiseks olid pioneerid lõhkunud seintesse augud, mille kaudu oli kükakil võimalik läbi minna. Enamikule sellistest aukudest oli paigaldatud ka luuk – kui maja kaitsjad on sunnitud vaenlase rünnaku eest taganema, on neil võimalik luugid alla lasta ja sedamoodi läbikäiku takistada.
Teisel korrusel hakkasid silma augud põrandas. Aspirant Ojaste kommenteeris taas elavalt ning näitlikult relvaga vehkides, et ka neist aukudest saab vastasele kavalalt “tina anda”.
Kohati tekkis tunne, et vaenlase ridadest peavad küll väga paljud mehed elu loovutama, kui selles kadalipus maja “ära võtma” peavad – kuuli võib saada siit ja sealt ning kunagi ei tea, mis järgmises ruumis ees ootab.
Mida korrus kõrgemale, seda vähem oli takistusi ja aina vabamalt sai liikuda.
Ojaste sõnul oli põhjus selles, et lihtsalt ei jõudnud antud aja jooksul rohkem ehitada. Pealegi ei pidanud nad vajalikuks näiteks kolmandal korrusel aknaid kinni katta, sest tõenäoliselt sealt enam keegi sisse tungida ei ürita.
Ja tõepoolest, kui väljas olevate sõdurite näod murulohus külitades ja pingsalt silmapiirilt lähenevat vaenlast otsides olid tõsised, samuti maja esimesel korrusel lahingu algust ootavad ajateenijad üsnagi väsinud moega, siis kolmandal korrusel olid sõdurid ühe ruumi lausa puhkeruumiks ehitanud – klaasideta aknaraamid olid kaetud tuule takistamiseks kilega, sisse oli seatud pisike ahjuke ning põrandale laotatud katetel magas kaks ajateenijat, seljakotid pea alla pandud ning relv käeulatuses.
“Kas elate ikka veel?”
Et väikeses üsna õhukindlalt suletud ruumis aga ahi tugevalt suitsu ja vingu sisse ajas, togis Ojaste saapaninaga lähemal pikutavale teenistuskaaslasele roiete vahele: “Kas elate ikka veel?”
Kui alguses tundus, et kaks ajateenijat lihtsalt pikutavad, siis unesegased silmad andsid tunnistust, et mees magas üsnagi sügavalt. Küsimuse peale, kas vingu kätte ära ei karda lämbuda, vastas ajateenija eitavalt ja tema vastumeelsust täis pilk näitas selgelt, et ta ei soovinud mingit segamist enne, kui kauaoodatud lahingutegevus ükskord pihta hakkab.
Sama maja katusele olid kogunenud mitmed militaareluga seotud tegelased lahingut jälgima. Kui kell kuus õhtul kuuldus kopteri klobinat, oli selge – õppuse “Vaikus enne tormi” tähtsündmus linnalahing algab nüüd.
Kui helikopter endise kasarmupiirkonna kohal ringe tegi, kärgatasid plahvatused ohutuse mõttes lindiga piiratud murulappidel – imiteeriti pardahelikopteri tuld. Silmapiiril oli näha üle luha lähenevaid niinimetatud vaenlaste gruppe, siit-sealt kostis laskmist ja hüüdeid.
Katusel viibinud vaatlejatel oli üsnagi hea ülevaade platsil toimuvast ning kogemustega sõjaväelased ja kaitseliitlased kommenteerisid isekeskis nähtut. Kohati kuuldus lausa naerupahvakuid ja repliike, et ega nad ei uurigi, kas on oma või vaenlane – kohe annavad tuld; kommunikatsiooniprobleemid on – mehed ei tea, kuhu nad edasi liikuma peavad jne.
Hukkunuteta lahing
Katuselt alla ronides õnnestus heita veel kord pilk maja sees toimuvale – aspirant Remo Ojaste jooksis ühest ruumist teise, andis käsklusi, luges kokku laske ja teatas vahekohtunikele. Et kasutatakse paukpadruneid, käib selles lahingus hukkunute üle arvepidamine hinnangute järgi – kui keegi on ilmselgelt vähe pühendunud enda tule eest varjamisele ning rahulikult üle lageda platsi otse “kuulirahe” all jalutab, on selge, et tema on nüüd surnud.
Kui vana kasarmu kolmandal korrusel käis vilgas tegevus ja kõlas miinipilduja tärin, siis teisel korrusel asuvas meditsiinipunktis oli rahulik – haavatuid ei olnud ja ka vaenlane polnud piisavalt lähedale jõudnud, et enese kaitsmisega oleks vaja tegelda. Sealne ajateenija naeratas rahulikult ning sõnas: “Loodan ikka, et veel tükk aega on siin rahulik.”
Üle platsi pääsla poole jalutades tuli aga tõdeda, et territooriumil lärmaka sõjategevuse keskel korstna otsas oma pesas oli kurg rahulikult paigal. Oli vaid püsti tõusnud, võib-olla selle pärast, et lahingtegevust paremini jälgida.

• “Vaikus enne tormi” on traditsiooniline pioneeripataljoni õppus.
• Osales 250 pioneerikompanii ajateenijat ja kaadrikaitseväelast; vastutegevusel osales ligi 100 reservväelast, kaitseliitlast ning vahipataljoni ajateenijat.
• Lisaks: õhuväe kopter, pioneeripataljoni soomustehnika.