Tsementi on kasutanud peaaegu iga inimene, kel on vaja olnud maja kõpitseda või aias toimetada. Seega teame, mida saab tsemendist teha, aga kuidas tsementi tehakse, seda käis Virumaa Teataja vaatamas Eesti ainsas tsemenditehases Kundas.
Tsemendi tootmine – see on imelihtne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu täitub 140 aastat tsemendi tootmise algusest tsemendilinnas Kundas, mille areng on sõltunud ja sõltub edaspidigi tsemenditurust.
Kundat on tihti seostatud tsemenditolmuga ning paljude inimeste mälestustesse on jäänud sealsed tolmuhallid majad ning puud.
Seetõttu oli huvitav minna vaatama, kas möödunud sajandist pärit mälupildid ka praegu paika peavad. Taevataadi tahtel sadas sel päeval, mil tänapäevast tsemenditootmist uudistamas käisime, aga vihma ning Kunda oli roheline.
Muidugi ei jätnud tehase haldusdirektor Arvo Vainlo rääkimata lugu ühest ajakirjanikust, kes omal ajal pärast tolmufiltri avariid kirjutas, et filter kukkus 120 meetri kõrguselt korstna otsast ning lõhkus pool tehast. Tolmufilter asub tegelikult maapinnal ning enne kui suits korstnasse jõuab, peab see filtrist läbi käima.
Kunda tsement valmib märgtehnoloogiaga, mida kasutab 5-10% maailma tsemenditehastest, kuid progressiivsem on kuivtehnoloogia.
Tsemendi põhitooraine on lubjakivi (paekivi), mida saadakse oma Lõuna-Aru karjäärist. Tegelikult iga paekivi ei sobigi, määrav on madal magneesiumi- ja kõrge kaltsiumisisaldus. Savi, mille osatähtsus toorainest on 5-7%, saadakse samuti oma karjäärist ning see tuuakse kohale autodega.
Lubjakivi lõhatakse karjääris ja transporditakse tehasesse raudteel. Kivitüki läbimõõt võib maksimaalselt olla kuni meeter.
Tootmistsükkel algab lubjakivipurustitest. Vagunid kallutatakse punkrisse tühjaks ning transportöör viib paelahmakad alguses lõugpurustisse, mille hiiglaslike lõugade vahel saavad neist kuni 16 cm suurused tükid.
