Valgevene võluvad värvid

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minski rahvusraamatukogu.
Minski rahvusraamatukogu. Foto: Heili Pihlak

Lääne-Virumaa kultuuritöötajad nägid reisil Valgevenesse nii imelist rahvakunsti kui ka ranget juhtimissüsteemi, maitsesid soolapekki ja samakat, jutustavad Heili Pihlak ja Tiia Uudeberg.



Miks käisid kultuuritöötajad Valgevenes?

Tiia Uudeberg: See on meil traditsioon. Esialgu käisime mööda Eestit ja vaatasime, kuidas teistes maakondades kultuuri tehakse, aga viimastel aastatel oleme väljaspool ringi vaadanud – Peterburi, Soome, Rootsi, Leedu, Poola ja nüüd Valgevene.
 

Heili Pihlak: Kultuuriprogramm oli tihe, põhjalik ja põnev. Õhtuks olid jalatallad ümmargused.
 

Mis hakkas kõige rohkem silma?

TU: Ääretu puhtus. Rohelus. Joodikuid ei ole. Väga palju ehitatakse. Majad on rõõmsavärvilised. Palju skulptuure. Kirikuid ehitatakse juurde.

HP: Minskit peetakse Euroopa kõige puhtamaks linnaks. Haljasalad on lilli täis. On turvaline ja rahulik. Inimesed käivad õhtuti palju väljas. Õhtul on raske kusagil kohta leida.
Majad on öösel valgustatud, aga keskööl kustutatakse osa valgust ära – minnakse kokkuhoiurežiimile.
 

Kuidas toimib sealne elu ja kultuurielu?

HP: Mõnes mõttes oli see nagu jalutuskäik ajas tagasi. Süsteem on samasugune nagu meil 20 aastat tagasi: noored suunatakse tööle, on kultuuri tsentraliseeritud ülalt alla juhtimissüsteem.
 

TU: Kolm protsenti riigieelarvest läheb kultuurile. Siis on neil veel pearahasüsteem. Ja neil on olemas kasumiplaan. 460kohalisel kultuurikeskusel on oma arstipunkt, juuksur ja õmblustöökoda. Kultuuritöötajaid on hästi palju ja puudust neist ei ole – noori tuleb aina peale.

HP: Palk ei ole see, mis neid motiveerib. Keskmine palk on 4000 Eesti krooni, aga hinnatase on nagu meil. Samas on eluasemekulud olematud ja viie lapsega pere saab Minskis tasuta korteri.

TU: Teatripiletitel on soodsad hinnad, umbes 30 Eesti krooni - ja kõik etendused on välja müüdud. Tahtsime midagi vaadata, aga ei õnnestunud. Toit on kallis. Tass kohvi on kallim kui pits viina. Aga rahvustoidud said ära maitstud: kartulipannkoogid täidisega ja ilma. Maitsesime ka kodus tehtud leiba.
 

HP: Maailma maitsvaim asi on leib, mesi ja hapukurk!

TU: Soolapekk ja samagonn! Seal oli üksainuke koht, kus on samakaaparaat, mida härra president on lubanud kasutada. See nägi välja nagu kamin.
 

Millised on Valgevene kultuuritegijad ja mida nad teevad?
 

HP: Silma hakkas, et igal pool on käsitöökodades hästi palju noori. Kangastelgedega ei lõksuta mitte memmed, vaid noored tüdrukud, savikojas meisterdas poiss nagu noor jumal viie minutiga valmis uhke savipoti ja rääkis jutu juurde.
 

TU: Neil on müügistrateegia hästi paigas: iga asja juurde käib mingi lugu või legend, mil kombel see head teeb või õnne toob.

HP: Ühes väikeses külakolkas oli muuseum, mis koordineerib terve rajooni käsitöömüüki ja  esemete laatadele viimist. Igal pool on palju imelist käsitööd. Naised käivad tarekeses õhtuti käsitööd nokitsemas.
 

TU: Palju tehakse õlest. Paberist lõigatakse välja võrratuid pilte. Külagaleriis oli maalinäitus. Igal pool esinesid meile väga hea tasemega ansamblid. Muusikaõpetajad on seal enamasti tegevmuusikud ning esinevad koos lastega.
 

Mis on teisiti kui meil?
 

HP: Ideoloogiline kasvatustöö. Seinal on stendil kirjas, millele tuleb ideoloogiatöös tähelepanu pöörata, ja juures on tegevusplaan selle teemaga seoses. Sõjast ei saa üle ega ümber.
 

TU: 65 aastat möödus sõja lõpust. Rahvatantsurühmad esitasid sõduritantse. Terve linn oli lippudega kaunistatud ja öösiti tehti hotelli akna all sõjaväeparaadi proovi koos kahuripaukudega. Tankid sõitsid mitu ringi.

HP: Minu jaoks oli kõige šokeerivam väikeses rahvamajas umbes 12-13aastane poiss karmoškaga, kes esitas sõjaväelaule. Et suured teevad, aga lapsed ... Aga see on neile hästi oluline. Eks Valgevene on saanud ka ajaloo jooksul palju räsida. Küüditamisest Tšernobõlini.

TU: Ühes muuseumis oli väljas laste joonistuste näitus sõjast - sõda lapse silmade kaudu.

HP: Just see sõja lõpp, kui isad tulid koju.
Inforuum on neil suhteliselt kinnine. Ma ei näinud klubides arvuteid. Ei ole sellist asja, et igal mehel on arvuti näpu otsas või taskus.

Neil on kaks riigikeelt: vene keel ja valgevene keel. Riigiametnikud peavad mõlemat valdama, aga Minski ümbruses valgevene keelt ei kuule. Aga see on väga vahva kõlaga keel, mõnus on kuulata. Mõned räägivad aga põhimõtteliselt valgevene keelt.
 

TU: Kõvasti läks aega raha lugemisele – üks kroon on 250 rubla.

HP: Kohvi jaoks loed välja 6000 rubla ... Söök oli 86 000 rubla ... Müüjad olid väga osavad raha lugema.

TU: Õnneks sai paljudes kohtades kaardiga maksta.

Mis eriti muljet avaldas?

HP: Nad ei viska midagi prügikasti. Mis periood on olnud, seda nad üritavad säilitada ja mäletada. Skulptor Zair Azguri muuseumisse-töökotta on kokku korjatud Lenini ja Stalini kujud.

TU: Seal oli ka Karl Marxe ja Mao Zedonge. Tal oli kästud hävitada osa kultuuritegelaste kujusid, aga kui ajad pöördusid, hakkas ta neid uuesti tegema või taastama. Osa oli tehtud kipsist ja üle värvitud, et paistaks nagu pronks. Päris head tööd olid.

HP: Nende kujude keskel oli üsna vastik olla ...

TU: Suurepärase mulje jättis rahvusraamatukogu – üks tänapäevasemaid Euroopas. Hoidlatest sõidavad raamatud nagu väikeste rongidega lugemissaalidesse.

HP: Raamatumuuseum oli kõige põnevam, seal oli vanu käsitsi joonistatud kaarte ja vanu ürikuid.
Sügava mulje jättis Pisarate Saar. See võtab silmad märjaks. See on saar, mis kujult meenutab Afganistani. Seal on mälestusmärk leinavate emadega ja seintel Afganistanis hukkunud poiste nimed, iga nime juurde käib küünal. Emad kogusid raha kokku ja tegid selle.

Afganistanist lennuväljalt oli toodud mingi metallist asi, mille ümber kogunevad kaks korda aastas Afganistani veteranid ja mälestavad oma sõpru.

TU: Seal on üle 700 nime. Osa on nagu valged laigud, nende puhul, kes on teadmata kadunud ...
Mida selline reis annab?

HP: Võrdlusvõimalusi: kui midagi pole nii hästi kui meil, mõtled tänulikult oma elu peale. Kui midagi on paremini, vaatad, kas annab eeskuju võtta.

TU: Sama tähtis on kultuurirahva võimalus omavahel suhelda. Seminaridel küll nähakse üksteist, aga seal pole aega pikemalt rääkida. Reisil on teine asi.

VALGEVENE

• Pindala 207 595 ruutkilomeetrit.
• Pealinn Minsk.
• 2007. aasta 1. septembri seisuga oli statistika- ja analüüsiministeeriumi andmetel rahvaarv
9 697 000 inimest.

Tagasi üles