Rakvere kirjandusklubile tulevad külla Epp ja Justin Petrone. Kuna kõik jutud ei mahu ühte kohtumisse, alustame juba praegu.
Kes te olete, Epp ja Justin Petrone?
18. mai 2010, 20:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes te olete, Epp ja Justin Petrone?
Epp: Sildistamine on naljakas. Tiitel “kirjastaja” on mul igatahes kindel. Aga kuidas nimetada inimest, kes on kirjutanud ja tahab veel kirjutada, aga arvab, et kirjanik ta veel ei ole?
Ajakirjanikuks olen ülikoolis õppinud, aga seda tööd teen praeguseks vaid vahel hobi korras. Keskkonnaaktivist ja rohelise partei liige olen ka.
Justin: Eestlastele olen ma eelkõige “Minu Eesti” raamatu autor. Lisaks olen ma balti õpingute magistrand Tartu ülikoolis ja ühe New Yorgi firma biotehnoloogia reporter, ning olen ka Eesti poliitikast ja kultuurist rääkiva inglisekeelse blogi autor.
Mis asjaoludel sündis kirjastus Petrone Print ja kuhu see liigub?
Epp: Kui kolisime 2007. aasta jaanuaris USAst Eestisse, siis pakkusin oma “Minu Ameerika” käsikirja kahele kirjatsusele, nad lükkasid selle tagasi, sest “žanr olevat imelik”, ei reisilugu ega probleemraamat, vaid justkui kõike korraga.
Mina aga tahtsin kindlasti selle avaldada, tegingi kirjastuse esialgu selle raamatu avaldamiseks. Edasi läks asi aga kuidagi õigesti käima, hea energia tuli asjale sisse.
Praeguseks on meie kirjastus kõige tuntum just “Minu”-sarja tõttu: erinevatest maailma maadest kirjutavad eestlased, kes on seal kohapeal, ja iga kord üritame leida sellise autori, kes oleks ka ise huvitav tüüp ja kelle abil saaks piiluda mingisse uude subkultuuri.
Näiteks äsja tuli välja Anu Samarüütli “Minu London”, mis annab võimaluse piiluda sisse maailma ühe prestiižseima moekooli ellu.
Kuna olete tegusad blogijad ning “Minu”-sarja raamatud sündisid blogide baasil, küsin: miks on blogimine nii populaarne? Miks inimene sellist avalikku mõtteavaldamist vajab? Mille poolest on vaesem see, kel puudub blogi ja kes ei osale suhtlusportaalides?
Epp: Kõigepealt vaidlen vastu! “Minu”-sarjal on olnud see maine, et need on blogiraamatud, aga tegelikult on praegu 23 raamatust kaks blogide baasil kirjutatud (“Minu Ameerikad”) ja kolm osaliselt blogide baasil (“Minu Alaska”, “Minu Austraalia” ja “Minu Argentina”), muu on ikka originaalmaterjal.
Tegelikult ei ole ma enam nii väga tegus blogija, see ei tulnud mul ennast sildistades meeldegi.
Neli-viis aastat tagasi USAs elades oli mul elus rohkem aega ja oli teatud kultuurikonflikti olukord, kus oli vaja ennast defineerida ja kus kogu aeg juhtus mu ümber asju, mis imestama panid – ja mille kirjapanek maandas tekkinud stressi.
Nüüd kirjutan ma korralikke pikke blogiposte harva. Viimati näiteks seoses tütrele kooli valiku probleemidega.
Ausalt öeldes ei loe ma hetkel ise ka palju blogisid, sest puhtfüüsiliselt eelistan raamatuid arvutile. Aga miks on blogid nii populaarsed? Sellel on juures ootamatuse ja hetkelisuse võlu, asjad toimuvad just nüüd.
Blogidest hoiduja on ehk ühe kogemuse poolest vaesem, aga kindlasti on tal teisi kogemusi. Mina ise armastan ikkagi trükilõhnalisi uusi raamatuid ja tolmulõhnalisi vanu raamatuid – rohkem kui arvutiekraani, igatahes!
Justin: Ma arvan, et blogid täitavad meedias teatud lünka, mida tavaline ajakirjandus ei täida: kommenteeritakse, arutatakse, spekuleeritakse, antakse taustu. See on mugav võimalus, lihtsam ja anonüümsem kui koosolekutele koguneda.
