Lääne-Viru maakonna näitemängupäeval Haljala rahvamajas näitasid oma kunsti maakonna kuus näitetruppi. Tegijad enamasti vanad tuttavad.
Liivale kirjutatud teatrikunst sünnib alati uuena
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paistab, et näiteringide arvukusega maakond eriti silma ei paista, veel vähem on neid, kes iga-aastasele ülevaatusele söandaksid tulla.
Osalejate arvust olulisem on siiski lavastuste küpsus ja üldine areng. Selles mõttes läks näitemängupäev korda - oli toredaid osatäitjaid ja loomulikku esinemislusti.
Absurdi ja huumorit
Haljala rahvamaja näitering Martti Samolbergi juhendamisel esitas M. Mölli (tragi)komöödia “Laip sahvris ehk lõuna neljale”. Etendus keskendus inimliku absurditaju piiride kompamisele. Võtmes, et sündmustest olulisem on nendest kõnelemine, mis peab pingestama laval toimuvat ning looma põnev-äreva meeleolu, etendus ka kulges.
Politseinik (Jaanus Lassur) pärjati selle osatäitmise eest näitlejapreemiaga.
Isa osas esinenud Margus Punane on tuntud harrastusnäitleja, kel on isikupärane esinemislaad ning lavaline sarm. Seegi kord oli ta igati ergas ja rolli süüviv näitleja. Samas märkas žürii ka teatud stampilangemist, intonatsiooni ühekülgsust üldise hea mängu taustal.
Sõmeru näitering (juhendaja-lavastaja Marika Vernik) tõi lavale sama trupi näitleja Piret Saul-Gorodilovi näidendi “Üle põlve”, kus tegevus ja sisepinged kulgesid süldikeetmise loo ümber - kaasaegsetel naistel puuduvad oskused ja neid kimbutab ebaõnn.
Etendus tundus olevat pikavõitu ja pingelangustega, omavahelised suhted ja jutud ei mõjunud alati just dramaturgiliselt. Esile tõsteti Aino osatäitja Piret Saul-Gorodilovi esinemine.
Võhma seltsimaja näiteringi lavastus John Patricku “Kõik armastavad Roosit” oli tüüpide ja kujunduse omapärale rajatud lavalugu. Purkide ja pudelite kirju kogum pidi andma ettekujutuse ühe kollektsionääri huvidest ja arusaamadest, mida peategelane Roosi (Anneli Kanarik) oma vaoshoitud viisil ka tutvustas.
Roosi esines tõsimeelse kodutargana, kes nalja ei tee, kuid satub naljakatesse olukordadesse.
Lavastust ergastasid hoogsad muusikahelid. Üldmulje oli hea, näitlejate koosmäng laabus sujuvalt. Muusikalised vihjed, humoristlik vemp trepiga jm tõid üldiselt rahumeeli kulgevasse tegevusse elevust. Näitlejapreemia sai Riina Kens arsti rolli täitmise eest.
Andrus Kiviräha pooleldi ulmeline “Uljas neitsi” tuli lavale kahe näitetrupi - Läsna külateatri Ahjualused ja Jäneda näiteringi - esituses.
Läsna esitus (lavastaja Ene Pihol) oli üpris tekstitruu, viimistletud tegelaskujudega, hea lavatunnetuse ja karakteritega. Lavastaja arvas, et selle tüki võib ka koomiliseks mängida, ja koomika sugemeid oligi lavastuses tunda.
Õnne Kiviperk pootsman Brunhildi osas pälvis parima kõrvalosatäitja ja Ida Norvaiš Margareeta osa eest parima naisosatäitja preemia.
Jänedalased olid valinud naismereröövlite loo laiema, täiustatud variandi, kus kõhutantsijate nelik moodustas omaette numbri etenduse sees. Kirevad kostüümid ja rütmikas saatemuusika polnud küll otseseoses röövlilooga, ent atraktiivsete vahepaladena täitsid need oma rolli.
Lavastuses (erinevalt terviklikumat mängulaadi esindanud läsnalastest) oldi stiilikirevamad, seda mitte üksnes kostüümides, vaid ka lavalises liikumises.
Esile tõusis ka küsimus: mida vanad tegid, mida noor tahab? Hea leid oli röövlilaeva kapteni Tamaara (Kaja Piirfeld) puujalg ehtsa kasepaku kujul. Ka Jäneda lavastuses märgiti parima kõrvalosatäitjana ära Brunhildi osatäitja, kelleks oli Aire Pitk.
Teatripäeva lõpetas Kunda huviteater Ivan Turgenevi näidendiga “Kust õhuke, sealt käriseb”, lavastaja Tiit Alte.
põhinevat lugu mängisid kundalased üpris väärikas (?) laadis, stiililiselt väljapeetult, samas ka eestlasliku vaoshoitusega. Seda vaoshoitust aitasid “lõhkuda” žestid, ootamatud kannapöörded ja muud välised tegurid, kuid salapärase “vene hinge” sisemisi purskeid ei ole meie näitlejatel just lihtne tabada. Kuid kas seda ongi tarvis teha iga hinna eest, on iseküsimus.
Peategelast Gorskit mängiv Kaido Veski oli mõõdetud liigutustega, järelemõtlev, enesesse tõmbunud kuju, kes raskemad seigad oma elus lahendas üksinduse mõtisklustes. Näitleja terviklik rollikujundus jättis meeldiva mulje ning žürii otsusega tunnistati Kaido Veski parimaks meesosatäitjaks.
Võimalus ennast ületada
Kundalaste lavastus andis veel kord teada, et klassika naljalt alt ei vea, kui trupp just ise seda ei põhjusta.
Vaadates meenus küll tuntud aksioom: teater kirjutatakse liivale, kuid alati on olemas uued ja sügavamad lahendused, alati on võimalus ennast ületada. Seekordne teatripäev just viimast mõtet süvendaski.