Oleme abikaasaga 39aastased sugupuu-uurijad. Ühel laupäeval külastasime Rakvere kalmistuid, et otsida sealt oma sugulaste haudu, kes arhiivi andmetel on sinna suure tõenäosusega maetud.
Arne Saluste: Homme on juba hilja!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme suguvõsa uurides külastanud mitmeid kalmistuid, kuid nii kurba pilti kui meile avanes Rakvere linnakalmistul, ei ole me varem näinud. Küsite, miks?
Jah, kabel ja teised hooned olid ilusasti remonditud, peavärava juures oli kaart ajalukku läinud inimeste haudade asukohtadega.
Kalmistu hooldusfirmal on ka korralik register inimestest, kes on praegu sinna maetud, ja värskeid haudu on kerge leida. Suur tänu selle eest.
Kuid üldpilt vanadest haudadest oli kurb. Hooldamata hauad olid üle maetud. Me saame aru, et ei jätku ruumi surnute matmiseks. Kuid vanad hauakivid olid prügiga koos surnuaia kraavi heidetud või paremal juhul haua nurka või tee äärde hunnikusse visatud ...
Suured saksa parunite mälestussambad ja hauakivid, millest käte jõud üle ei käinud, olid sellest saatusest pääsenud, kuid hauad ülematmisest mitte.
See oli väga kurb. Kas nendest kividest ei saaks ehitada aeda või katta nendega astmeliselt surnuaia ääres olev vall? Siis oleks sealt kenasti näha, kes on kunagi kalmistule maetud olnud.
Nõnda saaks kujundada sellest koha, kus inimestel oleks võimalik hingedepühal või mul tähtsal päeval küünal põlema panna nende mälestuseks, kes puhkavad tundmatus hauas kusagil laias ilmas või kelle tuhk on looduses laiali puistatud.
Paljudel teistel kalmistudel on see inimlikult lahendatud. Kõik hauakivid on vähemalt ühte kohta kokku korjatud.
On proovitud säilitada või arhiividest üles otsida vanade haudade kaarte, et oleks näha, millised lihtsurelikud on nendele kalmistutele läbi aegade maetud.
Sel moel on paljudes paikades säilitatud vanade kalmistute hing ja aura.
Tuvastasime, et ka Rakvere linnakalmistu kohta oli nõukogude ajal korralik haudade plaan, aga kuhu see jäi?
Kui kellelgi on see kodus säilinud, siis oleksime tänulikud koopia eest, nõnda on sugupuu uurijatel kergem otsida oma juuri.
Meie jaoks jäi Rakvere-käigu eesmärk täitmata, sest see surnuaed ei räägi enam nendest aegadest, mida meie otsime. Kas ongi eesmärk näidata ainult lähiminevikku, lõigata maha vanad elupuud, mis on liiga suureks kasvanud ja ei vasta uue hauaplatsi omaniku ilumeelele?
Rakvere linnakalmistu on praegu nagu suur supermarket, kus peavad surnud vähemalt värsked olema, kes on “aegunud”, see heidetakse välja.
Veidi parema mulje jätsid meile Tõrma kalmistu ja Pauluse kalmistu, kus veel ei ole täielikku suurpuhastust tehtud. Ka seal võiks olla nurk neile inimestele, kes surid Rakvere NKVD vanglas ja maeti Tõrma mändide alla ühishaudadesse. Selle nurga ehitamisel võiks kasutada vanu hauakive ja -riste.
Tahaksime lõpetuseks tänada neid linnas kohatud vanu rakverlasi, kes olid nõus meid aitama ja usaldasid meid.
Kuid meel oli neil vanakestel kurb, sest lastel ei ole enam aega nendega koos olla, et üles kirjutada või lihtsalt kuulata, kust nad pärinevad või kes olid nende esivanemad - lastel on kiire ja nad jooksevad oma rattas nagu oravad.
Peatugem korraks ja külastagem oma vanavanemaid, et tassi tee kõrval kuulata olulist. Sest homme võib olla liiga hilja.