Asulas metsloomaga kohtudes tuleks jääda rahulikuks, kuid kui metsaelanik võib endale või inimestele ohtlik olla, tasub temast teada anda keskkonnainspektsiooni valvetelefonil.
Metsloomad kipuvad tihti asulasse ja koduõue
20. mai 2010, 21:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on Ida-Eesti päästekeskus saanud väljakutseid, kus palutakse abi koduõue või asulasse sattunud metslooma loodusesse toimetamisel.
Eelmisel nädalal toimetasid päästjad metsa Kundasse elumaja juurde tulnud rästiku ning püüdsid kinni Rakvere kesklinnas purskkaevus sulistanud kopra ja viisid ta Selja jõkke.
Viimastel päevadel on päästjad aidanud loodusesse veel näiteks Viru-Nigula vallas Kunda külas laohoonesse lõksu jäänud metskitse, Tapa linnas kasvuhoonesse sattunud rästiku ja Ida-Virumaal Kohtla külas koduhoovi tulnud kopra.
Keskkonnainspektsiooni looduskaitseosakonna juhtivinspektor Mait Tint ütles, et metsloomaga kohtudes on mõistlik olukorda kainelt hinnata.
Kui näiteks päevasel ajal jalutab tiheda liiklusega tänaval põder, siis on selge, et loom võib olla ohtlik nii iseendale kui teistele, ja leiust tuleks kindlasti teada anda keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313.
Sõltub olukorrast
Kui aga maakodu õue eksib rebane või kits, leiab ta tavaliselt ise tee tagasi metsa, kui looma mitte häirida.
“Kõik sõltub konkreetsest olukorrast ja inimeste teadlikkusest,” märkis Mait Tint ja soovitas hirmu või kahtluse korral, kuidas käituda, ikkagi valvetelefonil helistada ja nõu pidada.
Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul selgitas, et keskkonnainspektsiooni valvetelefon töötab ööpäev läbi ning kõige õigem on tavatult käituvatest metsaelanikest teada anda selle numbril.
“Kui loom võib linnakeskkonnas endale või teistele ohtlik olla, antakse teade edasi häirekeskusele,” sõnas Tuul.
Valvetelefonile võib helistada ka siis, kui metsloom, olgu siis asulas või maanteel, on silmanähtavalt vigastatud või haige.
Elupaiku jääb vähemaks
Mait Tindi hinnangul on loomade sattumise asulatesse põhjustanud eelkõige nende looduslike elupaikade vähenemine.
“Aladele, kus loomad on aastate jooksul harjunud elutsema, on ehitatud uusi elamuid ning kui uuenenud olud loomale sobivad, võivad nad sinna edasi elama jäädagi. Vahel võivad asulast läbi viia ka rändeteed,” selgitas Mait Tint.
Ta soovitas, et kui inimene näeb metsaasukat koduõuel või ka linnas, tasub eelkõige jääda rahulikuks ja mitte paanikasse sattuda.
Asulas hüpleva jänesega ei juhtu midagi nii kaua, kui teda ei ehmata mürisevad autod või ümbritsevad inimesed, kes looma ärevusse ajavad.
Näiteks rästik ei hammusta, kui talle kogemata peale ei astuta või teda ei torgita.
Kevadel pärast ärkamist hoiduvadki rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.
“Kui võimalik, tasuks jälgida, mida rästik edasi teeb. Kas ta läheb maja juurest ära või jääb pikemaks ajaks muru peale lebama, maal võivad rästikud näiteks hoone all eladagi,” soovitas Tint.
Vajadusel saab mao ümber asustada sobivamasse kohta. Ta lisas, et kui pole roomajatega kogemusi, ei ole mõistlik ise teisaldama hakata, vaid paluda mõne loodusasjatundja abi.
“Kindlasti ei tohi rästikut surmata, ta on looduskaitse all,” rääkis Tint.
Loodusmees Peeter Hussar ütles, et paljuski on muutunud inimene ise, kelle jaoks kohtumine metsaelanikuga on tihtipeale eriline sündmus, eriti kui see juhtub suuremas asulas.
“Rebased või metskitsed on kogu aeg majade juures käinud ning koprad tiikides elanud. Samas, kui inimene ei tea, et kobras on vaikse loomuga, võib ta looma linnas kohates tõesti paanikasse sattuda ning ka metsaelaniku ärevusse ajada,” sõnas Hussar.
• Kui olukord kujutab metsaasukale endale või inimestele ohtu (näiteks metskits linnatänaval) võib teatada ka otse häirekeskuse numbril 112.