Juhtkiri: Loodusega koos

Sääski on tänavu väga palju. Foto: Urmas Tartes

Eestis ei ole tsunamiohtu, vulkaane ega maavärinaid; ei ründa meid mürgiämblikud, skorpionid ega lõvid.

Ometi on meilgi oma mured, üheks neist on putukad: sääsed, parmud, põdrakärbsed, herilased ja teised.

Sääse- ja kihulaseparved on küll iseloomulikumad Eesti suve tunnusmärgid, kuid putukateadlased nendivad, et tavaliselt ei tule neid nii palju, nagu on tulnud viimaste päevadega.

Kahetiivaliste lendavate putukate rohkus on eelkõige seletatav ilmaoludega: kevad oli veerohke, tekkisid üleujutused ning seisev vesi soodustab paljunemist.

Nii mõnigi kurdab, et kuigi ei tea end olevat allergiline, tekib putukahammustuse järel paistetus. Lendava putuka rünnak jalale või käele on lõppenud isegi sellega, et mitu päeva ei saa korralikult käia või kirjutada.

Samas ütles näiteks loodusmees Mikk Sarv, et ega kihulased teisti käitu kui tavaliselt - kui kevad käes, on nad kohal.

Kevadel on inimene lihtsalt putukamürkidele vastuvõtlikum kui suvel või sügisel.

Suurem probleem on, et inimene on loodusest rohkem kaugenenud - sööb teistsugust toitu kui varem, kasutab liiga palju antibakteriaalseid puhastusvahendeid ja nõnda edasi. Ning on seetõttu ka järjest allergilisem.

Putukate rohkus ei pruugi meeldida, aga looduse vastu ei saa.

Küll on inimese võimuses end ise kaitsta, kas või tarvitada sääsetõrjevahendit ja panna pähe müts.

Putukad pole aga ainuke mure. Vaid ka rästikud või metsloomad, kes satuvad asulatesse, maanteedele ja koduõuedesse.

Rebane või põder ei suuda hinnata läheneva auto ohtu maanteel ega rästik ei tea, et tema mõnus elupaik asub taluõuel.

Ka inimesele võib metsaasukaga silmitsi seismine üllatav tunduda, kuid talle on antud üks omadus - mõtlemisvõime. Kasutagem seda.