Tänapäeval on vanemal keeruline last piisavalt kasvatada ja õpetada

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui meile laste ja noorte käitumine ei meeldi või me neid ei mõista, siis kipume järeltulevat põlve hukka mõistma. Seda on ikka tehtud, aga tänapäeval oleme tihti nõutumad kui kunagi varem, sest aeg on teine.

Sajand tagasi kasvas laps üles keskkonnas, mis soodustas tema arengut: enamik rahvastikust elas maal taluperedes, kus koos oli mitu põlvkonda ja alati oli keegi lapse jaoks olemas, kui ta seda vajas.

Töötavad inimesed, eakohane töökasvatus ja liikumine käis maaelu juurde, kontakt looduses toimuvaga oli vahetu ja toit, mida söödi, oli omast käest.

Keskkond soodustas väikelapse arengut.

XX sajandi lõpp ja XXI sajandi algus on maailma tohutult muutnud: tehnika tippsaavutused ja infotehnoloogia on maailma toonud meie kirjutuslauale.

Ühe hiireklõpsuga saame olla Ameerikas või Tais, suhelda sõbraga teispool maakera, leida infot ükskõik mille kohta, lahutada meelt, valida, sekkuda, elada välja - lahe, võimas ja kiire.

Selline on üks võimalus vaadata meie aega täiskasvanu vaatevinklist.

Üksik laps

Kuid kortermaja koolieelikule see ehk nii lahe ei tundugi. Tema ei saa aru, miks ühele nupule vajutades tuleb valgus, teisele heli, miks kõik nii kiiresti toimub. Ta tahaks teada, aga ei saa, sest saladused on peidetud kastidesse ja juhtmetesse. Küsida pole aga kellegi käest.

Korter on tihti vaid magamis- ja söömispaik, isa ja ema käivad tööl ja lastega koos veedetud aeg on minimaalne, vestlusele eelistatakse teleka vaatamist või arvutis surfamist.

Kiire elutempo juures ei jõua ema alati süüagi teha ja ostab poest valmistoitu. Ka õues jooksmine ja mängimine ei ole tihti enam ohutu ja lasteaeda ning kooli viiakse autoga.

Globaliseerunud, kiire, inforikas, tehnoloogiline, loodusest võõrandunud ja tihti problemaatiliste inimsuhetega keskkond ei ole väikelapsele kasvuks kõige parem.
Inimlikud käitumisviisid nagu reaktsioonid ja kõne jäävad välja arenemata või arenevad vildakalt.

Tegelik maailmakogemus tuleb sõnade, piltide või muude meetmete abil spetsiaalselt uuesti luua. Kasvatus on tänapäeval hoopis rohkem kui eelmistel sajanditel manipulatsioon, inimeste teadlikkusest sõltuv ja seega problemaatiline valdkond.

Laps sünnib maailma teadmisega, et see on hea, ilus ja õiglane paik.

Esimesed seitse eluaastat peaks kodu olema tema kindlus ja kirik ning vanemad tema jumalad.

Laste piiritu usaldus ühelt poolt ja aja fenomenid teisalt seavad vanema valiku ette, kas taastada kaduma läinud traditsioonid ja nende edastamise viisid või luua uued. Kes, kus ja kuidas saaks selles situatsioonis pedagoogikat põhjendada?

Raske on prognoosida, milline on maailm siis, kui tänased lapsed on täiskasvanud.

Sellises teadmatuses jääb üle vaid mitte drillida lapsi mingite kindlate tulevikuvajaduste tarvis, vaid lasta neid areneda neile omases loomupärases võimekuses nii, et nad täiskasvanuina leiaksid vahendid ja teed eluga toimetulekuks.

Edukus ei ole mõõdetav

Kindlasti ei ole mõttekas keskenduda edukuse mõõtmisele - ühiskonnas valitseva edu ja tulemuslikkuse ülehindamise pahupooleks on lapse siseelu tagaplaanile jäämine.

Kõige rohkem saab lapse heaks teha tema koolieelses eas - lisaks lasteaiale tantsutrenn, inglise keele tunnid, kunstiring ja vähemalt üks välisreis silmaringi laiendamise huvides.

Teadlased väidavad, et lapse sündides on aju anatoomiliselt olemas, kuid talituslikult piiratud. Aju arengut me otseselt mõjutada ei saa, aga me saame vanemana luua teadlikult tervisliku miljöö, mis soodustab lapse arengut.

Esimestel eluaastatel on oluline, et lapsel oleks emaga emotsionaalne kontakt, võimalikult rütmiline ja stabiilne elukorraldus ja võimalus areneda kehaliselt.

Püstitõusmisel ja käima õppimisel võtab laps oma ümbruse eeskujuks ja aimab oma vanemate ja õdede-vendade kõnnakut järele. Samuti aimab ta järele helisid, mida ta oma ümbruses kuuleb. Mitte asjata ei räägita emakeelest, mis mängib seejuures tähtsat osa.

Keele abil suheldes arendab laps oma mõtlemist. Lapsepõlve esimene faas lõpeb umbes kolmanda eluaastaga.

Selle tohutu arengu motivaa­toriks on olnud lapse võime järele aimata. Järeleaimamise juurde kuulub paratamatult ümbrus. Sellel perioodil on laps ümbruse meelevallas: ta on kui suur meeleorgan, mis tundlikult reageerib kõigele, mis teda ümbritseb.

J. Piage on öelnud: “Varajane lapsepõlv on vaimse arengu jaoks põhjapaneva tähtsusega. See moodustab baasi igasugusele konstruktiivsele vaimsele tegevusele.”
Aina tähtsamaks muutub lapse jaoks mäng.

Mängus õpib laps oma ümbruse väliseid ja sisemisi käitumisviise järele aimates maailma tundma. Vanema ja kasvataja ülesanne on luua lapsele ümbrus, mis võib talle igas suhtes eeskujuks olla.

Tänapäeval ei ole see lihtne, sest töö mehhaniseerimine takistab suurel määral täiskasvanute töömaailmale ligipääsu.

Neljandal eluaastal hakkab laps end natuke ümbrusest lahti kiskuma ja ärkava fantaasiajõuga end mängus temaga uuesti siduma.

On tähtis, et tärkav fantaasia võiks vabalt areneda. See on jõud, mis koos matkimisega annab selles vanuses mängule õppimise tähenduse.

Mänguasjad, millega laps mängib, peaksid virgutama fantaasiat, need ei tohiks olla liiga täiuslikud ega lõpetatud.
Viiendal-kuuendal eluaastal kulgeb mäng varem koostatud plaani järgi.

Laps on võimeline eelnevalt tajutut seesmiste kujutluspiltidena uuesti esile kutsuma. Eelkoolieas on määrava tähtsusega jäljendamise jõud ja ümbrus, mis võimalikult mitmekesisel viisil ergutaks last seda tundma õppima.

Täiskasvanu teadlikkusest ja vastutustundest oleneb, kas keskkond toetab lapse arengut või mitte.

Kooliküpsus tähendab seda, et laps kuulub “iseendale”. Aju piirkonnad on talituslikult häälestunud, on alanud piimahammaste vahetus, tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime on suurenenud, mälu on valmis õpitavat talletama, on oskus olla vaikselt, teistega koos, kuulata ja tegutseda.

Laps ei ole täiskasvanu

See aga ei tähenda veel seda, et kooliminejat saab õpetada nagu täiskasvanut.

Mõisted, definitsioonid, intellektuaalsed mõttekäigud on jõukohased alles eelpuberteedist alates. Aju “lõplik küpsemine” jääb 16.-20. eluaasta vahele.

Inimkonna areng on võtnud aega. Ka väikese inimese suurekskasvamine võtab aega ja toimub kindlate seaduspärasuste järgi, mida oleks kasvatamisel mõistlik arvestada.

Lapse füsioloogiline ja psüühiline areng peaks olema kasvatuse ja õpetamise esmane suunanäitaja. Kui me seda arvestame, siis oskame valida eale vastava õpetuse sisu ja metoodika. Siis me “tulemuste jahil” ei unusta lapse hingeelu ja suudame teadlikult luua keskkonna, milles ärkab lapse loomupärane võimekus ja individuaalne erilisus.

Ja võib-olla peaksime tõsiselt mõtlema selle üle, ega esimesel seitsmel eluaastal tehtud kasvatusvigade ja intellektuaalse üleõpetamise hind ei ole kehv funktsionaalne lugemisoskus, käitumisraskused ja tahte nõrkus järgnevatel eluperioodidel.