Kultuur: Kui puhub naishingede rajutuul

Stseen lavastusest "Tuul las tulla ...". Foto: Reili Evart

Lavastuses “Tuul las tulla ...” - “И пусть ветер дует ...”, mis sündinud Eili Neuhausi käe all eesti ja vene näitlejate koostöös, ei räägita armastusest justkui üldse. Ent hingetuli miilab ja kõrvetab.

Naised ei taha mehi ei oma hingeruumi ega lähedussegi, näib. Ehkki luuletused, naiseloomuse sügavuste avajad, on mehe – Nikolai Nekrassovi – loodud.

Tuul ulub, horisont on valge ning kleidid-hõlstid sätendavad jäiselt. Ometi on kogu atmosfäär, värsid ja pilgud armastusest laetud. Jää all igatsuse ja valu sängis voolab laava. Naiste passioon.

Pisarsoolased briljandid

Mehed, need lihtsad hinged, tulevad selge ja julge sammuga, aga ennäe - kanakestel küüned väljas. Naistel, kes on nagu üks naine, käib enda ja eluga vägikaikavedu. Mehed vaid segavad. Istuvadki nad siis alistunult nurka ja lasevad naistel tuulutada omatahtsi.

Ehkki elu sööb hinge seest, helgust ja selgust napib, on naine sitke ja visa. Paju ja teras. Sulg ja kivi. Mis keeles see naine kõneleb, kaob etenduse käigus tähtsus. Venekeelsete värsside voolavat ilu ja avarat mõtet ei suuda eestikeelsed tõlked alati paraku võrdväärselt kanda.

Ent kakskeelsusest, kus värsid sujuvad keelest teise, sünnivad karakterid ja kujundid ning neljast näitlejannast üks. Naine. Eripalgeline, äkiline või vaoshoitud, malbe või krutskiline, noorik või vanaema, pruut või prostituut.

Ines Aru “Und nägin ...” loob raami. Ehe-eestlaslike jõuliste jahesoojade värvidega maalib näitlejanna oma rolle. Kaljuservale astuja otsustavus maheneb tukkuva amme maadligi-filosoofiaks, pojale pruuti otsiva ema elevus madami südametuseks ning jõuab hella vanaemakallistuseni, milles rahuneb lapselapse heitunud hing.

Loorid, olemisring ning peotäis hõljuvaid sulgi (kunstnik Reili Evart), muud maist pole naisele tarvis. Kui Jumal on andnud lapse, siis ... saavad aidata üksnes ema pisarad ja looja arm.
Irina Artsimovichene ja Ülle Lichtfeldti sügavas ja puudutavas duetis hakkab kummalise dissonantsina mängima tõlge, mis ilmselt omas ajas sündinuna tõstab rõhu kõrgemalt jõult inimese enda tarkusele. Ent traagiline emakujund on valus ja võimas.

Elu helgemat poolt täidab ülekeev rõõm oma imelisest tütretirtsust ja meenutus, kuidas kord unistati vaevalt kõndima hakanud poja naisevõtuikka jõudmisest. Rõõm tasaneb helevalusaks nukruseks räbaldunult kooliteed sammuva poisikese pärast ning suubub sarkastiliseks imetluseks poja üle, kes nimetab iga meest isaks.

Lugu sellest, millistel asjaoludel saab korralikust neiust prostituut, kõlab Ülle Lichtfeldti ja Valentina Fursova esituses särva naiseliku eneseiroonia ja huumorisugemetega vürtsitatult.
Pelgalt sõna ja iseendaga manavad näitlejannad publiku silma ette naise elu määratu diapasooni, mille ühes servas last päästev pisarasool, teises ääres tõld, briljandid ja lohutuse otsimine klaasipõhjast. Näitlejannad kihutavad otsekui lendava troikaga meeleolust teise, iga intonatsioon ja liigutus mõtestatult lõpuni viidud.

Naine kui abikaasa tuleb jutuks alles viimases järjekorras, sest suhted on sassis. Mehed – Boriss Vatin, Valeri Sõrtšenko ja Üllar Saaremäe - vaatavad naiste mässamisi ja hingepuistamisi kõrvalt, sekkuvad või pigem sekundeerivad pillimängu ja lauluga, muie suunurgas ja rind kummis.

Saaremäe mužik-husaar evib eriliselt avarat joont: kõpsib kõikeandvalt tamburiiniga ning laseb paista poisipõlves nähtud-kogetud idavirulist uljust. Igatahes on selles eesti mehe etteastes sedapalju vene tundelisust, et kui keegi juhtuks Rakveres lavastama “Onu Vanja”, oleks Telegin kohe käepärast võtta.

Saaremäe roll on lavastatud kahes variandis: kas kõlab hääl lindilt või astub lavale näitleja ise. Kumbki lahendus on omamoodi huvitav ning annab partneritele erinevaid võimalusi. Esietendusele andis hoogsa nüansi näitleja 105protsendiline kohalolek. Hääle-variant, mida on õnnestunud näha üksnes proovis, tundus lavastuse sellel arenguhetkel märgatavalt sordiinsem.

Lavastaja ja luule dramatiseerija Eili Neuhaus on pannud kaks keelt kordustes ja kordamööda kõnelemistes nõnda kõlama, et nii mõte kui ka emotsioon jooksevad sujuvalt, katkemata, pääsevad mõjule kiired meeleolude ja rütmide vaheldumised, teravad ja jõulised intonatsioonid.
Laulud toovad lavastusse veel ühe mõõtme vene hingest, selle piirideta tusa ja igatsuse – taskaa - ning elujanu. Ülemeelik tšastuška, nukkerlüüriline lugu punasest sarafanist ja hällilaul kõnelevad naiste peidetumaid mõtteid. Hingepõhjast tulev karjatusena mõjuv “Mama!” 12aastase Anastassia Nikolajeva esituses moodustab jõuliselt sisuka sünkoobi.
Lauludes leitaksegi meestega, keda esimese hooga eemale tõrjutud, esimene kaas- ja kooskõla, tehakse sammuke teineteise poole.

Nuga pudeneb käest

Sest naised ikka meesteta ei saa, kohe mitte ei saa. Ja ega meestel naistetagi teab mis elu ole. Nii lihtsalt on loodusest ja Jumalast seatud.

Kui ongi käidud petu- või patuteed ja alandutatkse kahetsusse, valmis võtma vastu saatuse viimast sõna rusikasse surutud noalt, pole kõik siiski nii lõplik. Ikka tasub oodata kevadist hingepuhkemist. Lasta tuulel tulla ja jahutada keeva verd. Et nuga pudeneks käest. Andestada ja armastada. Et taasleiaksid ja hoiaksid teineteist – heas ja halvas, õnnes ja õnnetuses - inimese kaks poolt.