Andres Arrak: Euro – kutsuti pulma, sattusime matustele?

Andres Arrak. Foto: AFP / Scanpix

Eestlased võivad kindlasti selja sirgu ajada ja uhkust tunda. Euroopa Komisjoni positiivne eurootsus tuli, nagu oligi arvata. Eesti vajas kangelastegu nii sisemise enesekindluse kui välise imago seisukohalt.

Sündmus iseenesest omandab erilise väärtuse seetõttu, et antud juhul oleme püüne peal ihuüksinda.

Erinevalt 2004. aastast, mil Euroopa Liidu ja NATOga ühinesid kümme uusliiget korraga. Viimane meenutas nõukaaegset klassikaupa pioneeriks astumist. Toona oli vägagi selge, et kõik uustulnukad polnud olnud võrdväärselt tublid.

Eestit oli euroliidu-kõlblikkuse pärast loksutatud aastaid. Läti ja Leedu hüppasid viimasel hetkel paati ja said kutse kiirendatud korras. Eesti eesrindlik ja edukas majanduspoliitika teenis seega paradoksaalsel moel karistuse.

Aastal 2011 ühineb Eesti eurotsooniga ainukesena.

Suutsime nn Maastrichti eurokriteeriumid täita ainukesena ja eriliselt tuleb tunnistada eelarvetasakaalu kriteeriumi täitmist. Seda hoolimata globaalsest masust, milles Eesti osales “täieõigusliku” partnerina koos oma rumalate majandusotsustega. Seda hoolimata asjaolust, et enamik Euroopa rahaliidu põhitegijatest rikuvad iseendale kehtestatud reegleid silmagi pilgutamata.

Euroopa ei ole juba ammu maailma edumeelseim ja konkurentsivõimelisim majanduspiirkond. Enamik Euroopa riike naudib keinsistlikke tasuta lõunaid, mis paratamatult viib võlaorjusse.

2009. aastal Eesti eelarvega toimunut võib kahtlemata nimetada suureks vigade paranduseks. 2008. aasta detsembris 2009. aasta eelarvet riigikogus hääletades kiideti silmagi pilgutamata heaks valitsuse kulude kahekümneprotsendiline kasv.

Toona oli ilmselt ka Tartu ülikooli esimese kursuse filoloogiatudengile selge, et nii maailma kui Eesti majandus oli sisenenud aegade suuremasse langusse. Vägisi kipub meelde nõukogudeaegne väljend, et ise loome endale raskusi, et neid siis hiljem kangelaslikult ületada.

Täisväärtuslikud lapsed

Ent euroga liitumise rõõmu kahandab suuresti asjaolu, et liitume “rikaste ja ilusate klubiga” vaid loetud päevad enne selle kokkuvarisemist. Üha rohkem tekib tunne, et meid (eestlasi) kutsuti pulma, aga kohale jõudes avastasime end matustel olevat. Ei ole suur saladus, et ühinemine ELiga toimus siis, kui vana, laisa ja põllumajandust doteeriva Euroopa probleemid olid juba päevselged.

Vähe sünnitav, lühikesi töönädalaid nautiv ja vara pensionile siirduv eurooplane ei saa enam kuigi kaua nautida harjumuspäraseks saanud heaolu.

Ameerika tööealiste naiste tööturul hõivatuse määr on 74 protsenti, itaallannadel 55. Ameeriklanna läheb pensionile kuus aastat hiljem kui itaallanna ja sünnitab elu jooksul kaks last, itaallanna 1,2 last.

Taolist hukutavat elustiili praktiseeritakse peale Itaalia paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Eestis. Vähe sünnib lapsi kõigis rikastes maades. Lisaks riigid, kus on rikkaks saamisega kiire. Laste tarbimise vastu vahetamine tundub esmapilgul küll ahvatleva elustiilina, ent pikaajaliselt ei ole see kindlasti mitte jätkusuutlik.

Ent on ka erandeid. Iirimaa elanikkond oli 1840. aastal 6,8 miljonit. Sadakond aastat oli iirlaste põhiline eksportartikkel iirlased ise. 1960. aastal elas Iirimaal 2,8 miljonit inimest.

Tänapäeval on see arv üle nelja miljoni. Vananeva Euroopa heaolumudelid pärinevad ajastust, kus töötegijate ja pensionäride (st ülalpeetavate) suhe oli veel jätkusuutlik.
 

Praegu tuleb vähem kui kaks töötegijat ja ühtlasi maksumaksjat ühe pensionäri kohta juba enamikus Euroopa riikides.

Telepilt on edastanud südamepõhjani solvunud kreeka pensionäride tigedaid nägusid: nad ei suuda uskuda, miks nende helge tulevik tuuakse euroohvriks. Nad ei saa aru ühest asjast.

Tänapäeva Euroopas ei tohi ükski pensionär, kellel ei ole vähemalt kolme (loe: kolme, sest kaks on kohustuslik niikuinii) täisväärtuslikku üleskasvatatud last ette näidata, pensionide teemal üldse sõna võtta. Just nimelt – täisväärtuslikku ja üleskasvatatud.

Laen või sõjasaak

Eesti Pank ja vabariigi valitsus koostavad küll juba kroonide kokkukorjamise ja eurode laialijagamise plaane, aga jätavad rahvale selgitamata, kuhu me siis ikkagi astume.

Euroliidu kuueteistkümnest liikmest on enamik asunud iseenda seatud karme reegleid rikkuma.

Praegune võla- ja finantskriis ei ole pelgalt Kreeka või Vahemere maade probleem, see ulatub Islandilt Portugalini ja Türgist Ameerikani. Viimase kriisi triljonitesse dollaritesse ulatuvate riigiabipakettide mõjuefekt (võimendi väärtus) ei ole globaliseerunud maailmas olnud nii suur, kui majandusteooria on eeldanud.

Kõige lihtsam on ülekulutamist ja selle tagajärgi seletada järgmisel moel. Kuidas on võimalik süüa ära suurem pitsa, kui on küpsetatud?

Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Võib ju kuulutada naabrile sõja ja konfiskeerida sõjasaagina osa naabri pitsast. Tšingis-khaan, Napoleon, Stalin ja Hitler praktiseerisid seda meetodit üsna laias ulatuses.

Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas on üld­levinud kom­beks laenamine. Laen tuleb aga teatavasti koos intressidega tagasi maksta. Kui ülekulutamine ja laenamine muutuvad kroonilisteks, muutuvad laenuandjad umbusklikeks ja laenuintress hakkab tõusma. Lisaks hakkavad intressimaksed koormama riigieelarvet.

Nõiaringist väljatulemiseks on riigid varem või hiljem sunnitud kas raha juurde trükkima või seda devalveerima.

Esimene meetod tekitab inflatsiooni vahetult, teine kaudselt.

Tegelikult on ka kolmas võimalus: sissetulekute ja tarbimise otsene kokkutõmbamine nii avalikus kui erasektoris. Kõik need meetodid teevad riigi elanikkonna vaesemaks. Ükski kolmest teest ei ole hea. Seejuures esimesed kaks on välistatud eurotsooniga liitunud riikides.

Aastal, kui euro sündis, kirju­tas Nobeli preemia laureaat Mil­ton Fried­man oma sõbrale, Itaa­lia ma­jan­dus­teadla­se­le An­tonio Mar­tinole: “Nagu sa tead, ma olen väga pessimistlik euro suhtes /---/ Ma olen hetkel palju vähem pessimistlik kui enne, kuna ma ei oodanud, et erinevad riigid suudavad üles näidata distsipliini, mis on eurokõlblikkuseks vajalik.”

Friedman osutus siiski liigoptimistlikuks. Lubatud kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi kriteeriumi on ületanud kõik ELi liikmed peale Eesti ja Bulgaaria. Üle 10% on see näitaja Hispaanial, Kreekal, Lätil, Iirimaal ja Suurbritannial. Leedu defitsiit on veidi alla 10%, Saksamaal ligi 5%.

Lubatud 60protsendilise valitsussektori võlakoorma piiri ületab kuusteist riiki kahekümne seitsmest. Väikseim võlg on Eestil (7,5%), Luksemburgil ja Bulgaarial. Suurimad võlgnikud on Kreeka (125%), Itaalia, Belgia, Iirimaa, Suurbritannia, Portugal ja Prantsusmaa.

Euroopa Liidu seadused ei saa kohustada valitsusi naabrite võlgu üles ostma, küll aga ei keela teha seda vabatahtlikult. Põhimõtteliselt võiks Euroopa rikkad võtta tagataskust veidi raha ja osta Kreeka võlad lihtsalt üles. Ent 10protsendilise tööpuuduse käes virelev Euroopa on oma probleemidega hädas.

Rahvaküsitluse tulemused Saksamaal ütlevad, et 70% sakslastest ei soovi oma maksuraha eest teisi riike toetada, ja kantsler Angela Merkel peab sellega kindlasti arvestama.

ELi reeglite kohaselt peavad hätta sattunud liiget abistama kõik 27 liiget, mitte ainult 16 eurotsooni liiget, kui nii on otsustatud. Mullu detsembris jõustunud ELi põhiseaduse artikkel 122 ütleb: “Kui liikmesriik on tõsises ohus või ohtu sattumas looduskatastroofi või erakorraliste asjaolude tõttu, võib ministrite nõukogu Euroopa Komisjoni ettepanekul teatud tingimustel garanteerida liidu finantsabi.” Iseasi, kuivõrd on Kreeka valitsuse aastatepikkused vead “jumalast”.

Balti ime

Imepisikesel Eestil on eeltoodut arvestades nii Euroopale kui maailmale edastada väga oluline sõnum, mis on järgmine: Eesti on tõestanud, et ka XXI sajandil on võimalik praktiseerida paindlikku majandusmudelit ja tööturgu. 2009. aastal alanesid palgad Lätis rohkem kui kümme protsenti, Leedus ja Eestis üle viie protsendi.

Enamikus Euroopa Liidu riikides kasvasid palgad ka sügava majanduskriisi tingimustes. Ühiskonna, ja eelkõige ametiühingu surve tõttu on muutunud palgad ja tootmiskulud allapoole paindumatuteks. Selles kontekstis tuleb Baltikumis toimunut väikseks imeks pidada.

Milton Friedmani ideed ei ole surnud. Euroopa vajab värsket hingamist ja õhku ehk rohkemgi kui Eesti eurot. Eesti jaoks ei ole tähtis euro tulek. Eesti jaoks on tähtis, et suutsime maailmale tõestada paindliku ja jätkusuutliku majandusspoliitika võimalikkust.