Liis Tappo-Treial: Lapsed vajavad ka toitu

Liis Tappo-Treial. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Mõne aasta eest kritisee­ris peaminister Andrus An­sip lastetoetusi, öeldes, et see on lennukilt raha kül­va­mine. Viimasel ajal oleme kuul­nud rahandusminister Jürgen Ligi poolt, et tasuta koolitoi­tu ei peaks kõik lapsed saama.

Kah­juks kipuvad kärpimise mõtted esimesena minema just laste peale ja sellisena ei ühti ministrite ettepanekud tavaliste ees­ti emade ja isade nägemuse ega erinevate uuringute tulemus­tega.

63 protsenti eestlastest leiab, et vanemahüvitise maksimummäär on liialt kõrge, samal ajal ar­vatakse, et lapsetoetus võiks tõusta 1000 kroonini ning lapsehooldustasu 1500-ni. Enim väärtustatakse toetustest ja soodustustest tasuta koolitoitu ning lasteaiakohtade olemasolu, vanemahüvitis jääb alles viiendale kohale. Need faktid on selgunud 2008. aastal läbi viidud uuringu
“Sündimust mõjutavad tegurid Eestis” põhjal.

Oluline koolitoit

Koolitoitu toetavad isegi need inimesed, kelle lapsed veel või enam koolis ei käi. Kahjuks on koolitoit paljude õpilaste jaoks ainus soe söök päevas ning selle vajalikkust ja mõju lapse tervisele ei tohi alahinnata. Juba kaks aastat tagasi tehtud uuringust selgus, et umbes kolmandik lastest ei söö enne ega pärast kooli sooja toitu.

Kasvava töötuse tulemusena süveneb üha tendents, et abituriendid seisavad söögivahetunni ajal järjekorras ning loodavad põhikooliõpilaste koolitoidust üle jäänud palasid endale saada. Tühja kõhuga õppimine ei ede­ne ning seetõttu on koolid püüdnud olukorda lastele kerge­maks teha, pannes kõigi jaoks lauale leiba.

Paljud lapsed tulevad nädala­va­hetuselt alasöönuna kooli, nii mõnigi võtab leiba reedel koju kaa­sa. Valitsus ei tohi koolitoidu arvelt kärpida, vaid peab mõt­lema, kuidas süveneva tööpuuduse tingimustes leida vahendeid selle jaoks eraldatud sum­made tõstmiseks, et toitu saaks ka gümnaasiumiõpilased.

Mind teeb väga murelikuks, et Eestis on laste vaesus kõrgem kui kogu elanikkonnas üldiselt - iga viies laps elab vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses. Ohustatud on eelkõige üksikvanemaga leibkonnad ja paljulapselised pered. Just lastetoetus on olnud see, mis on kõige enam aidanud kõrges vaesusriskis elavate laste tingimusi parandada.

See on praegu ka ainus toetus Eestis, mida makstakse võrdselt kõikidele lastele, mis näitab, kuidas riik igast lapsest hoolib – ükskõik, kas ta on sündinud hõbelusikas suus või mitte.

Minu jaoks on arusaamatu, kui emasid ähvardatakse, et uue kärpe alla võib jääda just see 300­kroonine lastetoetus, samas kui vanemahüvitise maksimummäär jääb endiselt enamiku ema­de jaoks kättesaamatult kõrgeks.

Ühes kuus on 2010. aastal emapalga ülempiir 35 316 krooni. Paljudele lasterikastele peredele on see aga vähemalt poole aas­ta sissetulek ning jääb mõistmatuks, miks riik eelistab üht last teisele, luues talle juba imikueas paremad võimalused.

Laste arvelt

Uuringutest selgub, et väikelastele kulub keskmiselt märksa vähem raha kui vanematele. See tekitab taas küsimuse vanemahü­vitise lae ja teiste peretoetuste suur­use sajakordse vahe põhjen­da­tuse kohta. Lisaks on sündide arv vanemahüvitise lae järjepide­vast kasvust hoolimata viimase kol­me aastaga langenud - 2009. aas­tal sündis 2008. aastaga võrreldes ligi 400 last vähem, samal ajal kulus vanemahüvitise lae tõstmisele 400 miljonit krooni rohkem.

Ka OECD on oma värskelt val­minud analüüsis väga selgelt rõhutanud vanemahüvitise kõrge lae vähendamise vajadust, kuna see süvendab sotsiaalset ebavõrdsust ühis­konnas.

Paljud eestlased on se­da ammu rääkinud, aga ajalehtede uudistes­se jõudis selline seisukoht ikka al­les siis, kui tun­tud rahvusvaheline organi­satsioon meid hoia­tas. Aga seekord on enamik eestlasi ilmselt väljast tulnud manitsustega nõus, et on oluliselt kriitilisemaid küsimusi kui jõukama ühiskonnagrupi elustiili säilitamine riigi poolt.

Suur probleem on tänastele noortele vanematele see, et pärast vanemahüvitise maksmise perioodi lõppemist ei ole last ku­hu­gi panna. Riigi lasteaedades on pikad järjekorrad ja uute lasteaedade ehitamine langes eel­ar­vekärpe alla.

Ometi näitavad uuringud, et teise ja järgnevate laste saamist lükatakse edasi eba­piisavate lastehoiu võimalus­te pärast - iga kolmas nimetab lapsehoiuvõimaluste nappust olu­lise takistusena, miks nad lapse saamist eda­si lükkavad või last üldse ei planeerigi.

Seetõttu leian, et uued kär­ped laste arvelt on valed. Kui valitsus räägib, et nende ees­märgiks on eel­arve kulud ja tulud tasakaalus hoida, siis tekib minul küsimus, et mis saab inimestest? Eelarve võib ilus pais­ta, kuid riigi juhid peaks esmaseks ülesandeks pidama eesti inimeste tuleviku ja hea käekäigu kindlustamist.

Öeldes, et hoiame laste pealt kokku, sest eelarve peab olema tasakaalus, on südametu - sel on mõju pik­kadeks aastateks noorte edasisele käekäigule.