Juhtkiri: Eurolaulusõu

Mikrofon. Foto: Internet

Väga paljudele inimestele korda minev Eurovisioni lauluvõistlus tähendas eestlaste kui laulurahva jaoks järjekordselt tõehetke, kui Malcolm Lincolni esitatud pala poolfinaalis kümne edasijõudnu sekka ei pääsenud.

Meie poiste esitus oli teiste riikide emotsionaalsete ja kirevate aksessuaaridega lauljate taustal tõepoolest tagasihoidlik ja kiretu.

Võib vaid aimata, millise tulemuse oleks saanud Lenna Kuurmaa “Rapunzel”, mis kindlasti sobinuks euroareenile oma olemuselt märksa paremini.

Aga mis seal ikka, eestlasi kindlasti lohutab teadmine, et ka meie naabrid Lätist ja Soomest edasi ei pääsenud.
Eurovisioni näol on tegu üsna veidra fenomeniga. Enam ammu ei mängi rolli see, mida ja mis viisil lauldakse.

Vastukaaluks on alati neid lugusid, mis püüavad edasi anda mõnd (poliitilist) sõnumit. Oluline on sageli esitajariik, justkui ülemaailmsetel missivõistlustel.

Samas on Eurovision midagi, millest suur osa inimesi ikkagi räägib ja mille üle nalja heidab (nagu Kreeka loos põletamisest või Islandil pilvede kadumisest) või muusika suhtes tõsise komplimendi teeb.

Kuid lõppkokkuvõttes ei ole enam pikka aega olnud tegu muusikavõistlusega, vaid korraldajamaa võimalusega oma maad tutvustada ja teistel hea õnnestumise korral silma paista. Tuleb seda võtta kui suurt telesõud, milles võib, aga ei pea kaasa lööma. Kindlasti ei pea seda võtma meie riigi ja muusika hindamisena.

Pealegi võib jääda kohati mulje, et osaletakse, sest nii on kombeks, kuid võita ei taheta, sest järgmise Eurovisioni korraldamine on üsna kulukas ettevõtmine.

Aga seesinane lauluvõistlus ei ole ometi ju maailma tähtsaim asi. Samas on nüüd huvitav jälgida, kas algab taas debatt Eesti osalemise mõttekuse üle, nagu pärast eelmist ebaõnnestumist.