/nginx/o/2008/12/11/103790t1h6b09.jpg)
Tudengist noormees, kes võrdlemisi palju oma õpinguajast arvuti taga tegutsema peab, saadab väljavalitule Eestimaa teise otsa oma kõige tähtsamad mõtted ikkagi paberil – postkontorist marki ostes ja teadmisega, et kiri jõuab adressaadini kõige varem alles järgmisel päeval. Aga nii on tema meelest erilisem ja rohkem “päris”.
“Mina kohe põhimõtteliselt saadan oma kirjad postiga ja kirjutan kõik avaldused paberile, mitte ei saada meiliga. Las nad mõtlevad pealegi, et olen “vanamoodne muhk”,” teatas keskealine daam.
Käekiri on igaühel erinev. Seda drillitakse meil algklassides ja lihvitakse põhikoolis. Aga järjest enam on võimalik ja kohati soovituslik oma töid õpetajale esitada trükitud kujul.
Neil noortel, kes enamiku ajast sõpradega suhtlevad MSNis, kus pole vaja moodustada täislauseid ega kedagi huvita ka õigekiri ja kus mõtteid saab edastada vaid mõnda emotsioonimärki klõpsides, on kahtlemata keeruline hakkama saada sõnumi edastamisega valge paberi ja pastapliiatsi abil.
Või polegi enam vaja?