Energiahiid British Petroleum (BP) alustas kolmapäeva õhtul järjekordset operatsiooni, sulgemaks Mehhiko lahel naftapuurplatvormi plahvatuse tagajärjel tekkinud leke. Enam kui viis nädalat on sellega tulutult tegeletud ja merre on valgunud miljoneid liitreid toornaftat.
Kui tõsiselt looduskatastroofile silma vaadata, on see oma olemuselt võrreldav vähemalt Tšernobõliga, ja mitte ainult ühega. Rääkimata hukkunud lindudest, kaladest, merikilpkonnadest, hävinud krabi-, austri-, ja krevetivarudest ning tööta jäävatest sadadest tuhandetest Mehhiko lahe ääres elavatest inimestest, tunnetame selle katastroofi järelkajasid veel aastakümneid.
Rikutud on ju rannikud ning lahe ökosüsteemid vajavad taastumiseks pikka aega.
Nafta ei püsi paigal, hoovused ja tormid viivad selle maailma meredele laiali. Viis nädalat on katkematult naftat merre voolanud ja isegi suurriik USA pole midagi tõsiselt ette võtnud.
Maailmamered on täis naftaplatvorme ja see, mis juhtus, pidi ükskord juhtuma. Aga kui see oleks juhtunud Põhjameres, siis oleks täiesti võimalik, et nafta oleks uhtunud juba Eestimaa randu.
Inimeste ahnus on piiritu ja selliste tehniliste rajatiste tegemisel sageli ei arvestata tõenäoliste avariidega.
Siinsamas Läänemeres pikeneb päev-päevalt gaasitoru ja kes garanteerib, et ühel ilusal päeval ei teki sinna leke, mida ei suudeta operatiivselt sulgeda?
Igatahes mõjutab järjekordne tööstuslik õnnetus ka Eestis otsuste langetamist. Nii et Mehhikos lekkinud nafta jõuab meile pigem ELi direktiividena ning poliitiliste mängudena. Ikka parem, kui päris nafta siiapoole loksumas.