Persoon: Elus karastunud naine - unistustega

Malle Reimann. Foto: Tiiu Veersalu

Pool sajandit kooliõpetaja ametit pidanud Malle Reimann on oma 70 eluaastaga viimaseid päevi hetkel Lääne-Virumaa kõige eakam koolijuht - kohe-kohe on algamas väljateenitud pensionipõli.

Seda, et see pisikest kasvu tumedate lok­kidega sõbralik kärme naine, kes igal hommikul kolm ja pool kilomeetrit jalgsi või rattaga oma kodutalust mõi­sakooli tõttab, on seitsmekümnene, ei tahaks hästi uskuda. Aga on.

Mõni aeg tagasi Tammsaare “Tõde ja õigust” uuesti läbi lugedes avastas ta samade kaane vahelt hoopis teise loo kui keskkoolipäevil.

“Siis mõtlesin, et ega päriselt nõnda ei saanud olla. Et inimesed on nii kurjad ja kiusavad üksteist. Et elu on nii raske. Nüüd, kui olen elu näinud, tean – see on võimalik. Inimene läks üle soo Vargamäele, lootis, et elu tuleb helgem, aga ei. Saatus mängib ette,” teab Malle.

Ja just Saatust peab ta oma elukäigus tähtsaks tegelaseks, kes on teda mõjutanud juba maast madalast.

Tänu kohalikule täi­tevkomitee esimehele, kes nende juures korteris oli, pääsesid Malle ema-isa 1949. aastal hullemast – kostiline tõmbas nende nimed küüditatavate nimekirjast maha.

Aga sellega asi ei lõppenud – üleaedsed ja külanaabrid ütlesid, et tegemist on ikkagi kulakutega ja vaja nad kolhoosist välja visata.

Ja nii sündiski. Isa saadeti Tudusse metsatöödele ja ema Vihula masinatraktorijaama. Lapsed, kaheksane Malle ja kuuene Tiia, jäid koos 80aastase vanaemaga. Ning püüdsid koos toime tulla: saagisid puunotte pliidi alla, et sooja ja süüa saada. Ootasid, millal ema postimehega leiba saadab ...

Muusikaunistus

Malle suur kirg on alati olnud muusika. Võib-olla on siin oma roll geenidel – tema mõlemad vanaisad olid musikaalsed, ema mängis viiulit, isa viiulile lisaks ka akordioni ja saksofoni.

Igatahes kui vanemad ühel argipäeval metsatöödelt koju tulid, istus kuuene Mall diivanil, akordion ees, padjad kõr­genduseks istumise all, ning teatas: “Tahate, ma mängin teile “Miki läks Piri­talt merele” ja “Metsas vaikselt”?” Vane­mad tegid imestusest suured silmad, tüd­ruk aga kandis oma päevatöö pillil ette.

“Minu suur unistus on olnud muusi­ka, kuid kõik on läinud teisiti,” tõdeb Mal­le nüüd, aastaid hiljem. Lapsena ei olnud tal võimalik minna muusikakooli, omal käel sai õpitud akordioni ja klaverit, hiljem võtta pisut lisatunde sellel alal Tartus õpetajate seminaris ja eraõpetaja käe all.

Kui Malle tõi ilmale oma esimese tüt­re, pani ta talle nimeks Heli – et tütre ellu tuleks see, mis temal puudu jäi. Ja nõnda sündiski: Heli lõpetas kõigepealt laste muusikakooli, siis Georg Otsa nimelise muusikakooli klaveri erialal, seejärel konservatooriumi ja magistrantuuri saksofoni alal ning praegu on Helsingi ülikoolis doktorantuuris.

Malle teise tütre Helle tütar Getter võitis aga tänavu Tapa laste laulukarusselli ning Lääne-Viru lauluvõistluse. Nõnda on saanud Malle unistused kuhjaga täidetud.

Suguvõsa amet

“Kui olime õega lapsed, siis mängisi­me tihti õpetajat ja poemüüjat – tema oli kogu aeg müüja ja mina olin kogu aeg õpetaja. Ja nii läkski – temast sai müü­ja ja minust õpetaja,” räägib Malle.

Aga õpetajaks saamine ei läinud sugugi lihtsalt. Et muusikat õppida oli juba liiga hilja, soovis Malle tudeerida ülikoolis matemaatikat, kuid plaan jäi katki, sest vanematel ei olnud võimalik korraga kahte tütart koolitada – Malle käes oli järg siis, kui õde Tiia kaubanduskooli lõpetas.

Pärast ülikooli ettevalmistuskursuste läbimist (“Ega tol ajal kõik ülikooli ei pääsenud, tuli ikka kõvasti õppida,” märgib Malle) jäi ema ootamatult vähki ning tuli tema eest hoolitseda.

Pärast ema surma astus Malle Tartu õpetajate seminari ja pedagoogiametit hakkas pidama kodukandis, Kolu koolis.
“Kümme aastat Kolu koolis oli mulle töö-, kasvamis- ja arenemis­kohaks nii inimese kui õpe­tajana. Kõige olulisemaks teadmiseks, mis ma sealt sain, on see, et us­kumatult palju on koo­lis võimalik korda saa­ta hea sõna ja positiivse lähenemise­ga,” ütleb Malle.

Pärast Kolu kooli sulgemist läks naine Tapale kultuurimaja lastesektorit juh­tima ning Tapa keskkooli 20 aastaks õpetajaks.

Kui aga kunagine kolhoosikontor Vohnja mõisas oma tegevuse lõpetas ja hoone kasutult seisma jäi, arvas Malle mees, endine kolhoosi agronoom, et vaja mõisasse kool teha.

Algul ta põikles, kuid sugulased ütlesid, et “kui vanaisa oli sul 40 aastat Vohnja kooli juhataja, siis on see suguvõsa amet.” Ja Malle võttis väljakutse vastu. Tänu sellele on mõis säilinud ja lapsed saanud käia kodu lähedal lasteaias ning algkoolis.

“Võib-olla oli sel hetkel, 1993. aastal, vaja just sellist kooli ja lasteaeda ning sellist juhitüüpi nagu mina. Ehk see­tõttu olengi siia nii pikalt pidama jää­nud. Minu oluliseks põhimõtteks juhina on olnud: arene ise ja loo võimalu­sed selleks ka alluvatele. Olen leidnud Vohn­jas palju otsiva vaimu ja loova ellu­suh­tumisega mõttekaaslasi, see on aida­nud leida väljakutseid ja arengusuundi koolile,” räägib koolijuht Malle.

Harida püüab ta lastevanemaidki, kut­sudes neile lektoreid esinema.

“Tuleb mõelda sellele, et raha pole kõige tähtsam ja tuleks hoopis lastega tegeleda. See raha tagaajamine võtab inimestelt kõik aja ära ja lapsed kasvavad omapead. Siin väikeses koolis on näha, et mida kauem laps on koolis, seda parem. Arvuti ja televiisor võtavad ära nii vanemate kui laste aja. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda need vanemad, kes oma lastega kuskil käivad. Sellepärast me koolis käime teatrites ja ekskursioonidel nii palju kui võimalik ja püüan leida ikka sponsoreid, et laste osalemine ei jääks vanemate rahakoti taha,” selgitab Malle.

Kindlad koduseinad

Oma abikaasa Heinrichiga kohtus Malle Vohnjas noore kooliõpetajana ühel kinojärgsel tantsuõhtul. “No kus ma mujalt lähen meest otsima – ikka kohapealt. Nii me elasime 31 aastat,” võtab Malle kokku.

Kui kolhoosid lagunesid, anti Malle isatalu Vohnja kandis Kolu mõisa lähedal tagasi. Koos abikaasaga võtsid nad riigilt vastu ka tagastatavad loomad. “Meilt võeti ära kõrge toodanguga lehmad, aga tagasi saime “kitsed”,” märgib Malle.

“Meil oli plaan üheskoos hakata talu pidama, mees oli ju hariduselt agronoom. Rajas maja juurde suure iluaia. Kolm aastat saime talu pidada, siis mees suri. Jäin lehmakarjaga üksinda. Nii et jälle oli plaan, kuid läks teisiti,” nendib Malle.
Sitke naine toimetas lehmi ja käis sa­mal ajal tööl.

“Hommikul oli vaja lüps­ta, piim ära saata. Kõige keerulisem oli siis, kui vahepeal piima ei võetud ja tuli endal enne koolipäeva algust see Tapale toimetada,” meenutab ta.
Kokku kümme aastat on naine osalenud ka Kadrina vallavolikogu töös. Aga ehk sellepärast, et kogu aeg on kiire ja askeldamist palju, ei ole tal olnud mahti haigegi olla, arvab ta ise.

Aastast 2003, kui ta lehmapidamisega lõpparve tegi ning pisut vabamaks jäi, hakkas ta hommikuti enne tööd met­savahel kepikõndi harrastama. Ja vii­mased kaks aastat, kui Kolu tolmav tee remonditud sai, on ta jalgsi tööle läi­nud. “Pidasin arvestust, et eelmisel aastal kõndisin jalgsi maha 1614 kilomeetrit – polegi nii vähe,” teatab naine.

Kodu juures tehtud töö on kroonitud kauni kodu tiitliga aastal 2000, kuid ega töö seal kunagi lõpe – on vaja pidevalt hooldada ja kor­rastada. Kaks hektarit vajab niitmist ja hooldamist, seda teeb ta viimased kümme aastat murutraktori roolis.

“Koduarmastus on mul kogu aeg olnud suur,” ütleb Malle, kes end koduseinte vahel kõige paremini tunneb. Ka mõlemad tütred on pärinud emalt koduarmastuse ja on esimesel võimalusel koos oma perega maal, kodus.

Oodatud pensionipõlv

Talvel on enda jaoks aega rohkem, siis loeb ta õhtuti hea meelega juturaamatuid, viimati oli käes Sofi Oksaneni “Puhastus”. “Hiljuti avastasin, et minulgi on lugemisaasta – praegu on 25. raamat käsil. Ühelgi aastal pole nii palju lugenud,” naerab Malle.

“Seni, kuni koolis vaja käia, ei jõua kodus midagi põhjalikult teha,” tõdeb ta.

Kui nad mehega Vohnjasse kooli rajasid, oli Malle 53aastane ja mõtles, et mis seal ikka – 55selt saab pensionile, see kaks aastat võib ju kooli juhtida. Nüüd on saanud kahest aastast 17.

Ja kuigi avalduse koolist lahkumiseks on ta vallavanema lauale pannud juba mitmel korral, on ta uuel õppeaastal alati olemas.

“Enam keegi minu äraminekut ei usugi,” muigab Malle, “aga seekord tõesti lähen, sest mu töö on siin tehtud. Vallal oli kogu aeg etteheide, et ma ei ole endale järglast kasvatanud. Nüüd on see viga parandatud, mantlipärija on koolitatud.”

Ja kuigi kõik tuttavad hoiatavad, et ega pensionipõlves ei jõua üldse midagi tehtud, Malle seda ei usu. Tööde-tegemiste virn, mis ootavad, on teada: oma suguvõsa uurida, kodu ümbruse eest hoolitseda, maja remontida, abikaasa kogutud margid ja postkaardid sorteerida-süstematiseerida, käia teatris, kontsertidel ja kultuuriüritustel.

Lisaks tuleb täita vanaemakohust: lapselaps hakkab Tapalt Kadrinasse kooli käima ja tõenäoliselt on vaja esialgu teda sõidutada.

“Olen eluga rahul. Sest olen saanud teha seda, mida olen tahtnud – olen saanud olla õpetaja. Muidugi mitte see õpetaja, kelleks tahtsin saada, kuid siiski. Ma ei kahetse oma elukutset, sest ükski päev pole teise moodi,” räägib Malle. “Saatus on kogu mu elu juhtinud, see ei ole olnud kerge. Aga elu on mind karastanud.”

Aivar Lankei, Kadrina vallavanem

Malle on väga positiivne inimene. Ma ei mäleta, et ta oleks olnud kunagi kellegi peale kuri või pahane. Isegi mitte nende peale, kes ei ole talle sümpaatsed. Olen vahel isegi vihastanud tema peale, et kuidas ta saab öelda selle kohta, kes on talle halba teinud, et “oi kui hea ja tubli”.

Nagu ikka maainimene on ta väga kohusetundlik ja töökas. Kooli kõrvalt pidada suurt loomakarja ja ilusat aeda, tegeleda palju lastelastega, see pole niisama.

Malle ja tema kadunud abikaasata oleks Vohnja läinud põhja. Kui ei oleks nemad sinna mõisasse kooli teinud, oleks hoone hävinud. Praegu on see küla jaoks väga tähtis maja.

Huvitav on ka, et ta on suutnud kokku panna väga eripärase kollektiivi, kusjuures noortest inimestest. Seal käib näiteks üks Tapa muusikakooli õpetaja, kellel kindlasti oleks Tapal tööd küllaga – aga Malle on suutnud sellised inimesed kokku korjata.

Malle Reimann

• Sündinud 22.07.1940.
• Lõpetanud Kolu kooli, Tapa keskkooli, Tartu õpetajate seminari.
• Õpetanud Kolu koolis, Tapa gümnaasiumis, Vohnja lasteaias-algkoolis.
• Abiellus 1. augustil 1964.
• Kaks tütart: Heli (44) ja Helle (40) ning kaks lapselast: Kevin (19) Getter (7).