Pea igasse ametisse asumisel nõutakse rohkete nõudmiste täitmist. Kuid selle kõige tähtsama, lapsevanema rolli täitmiseks on end ette valmistada üpris raske. Ning peab paraku tunnistama, et on palju lapsi, kelle kasvatamisega või kelle jaoks aja leidmisega keegi oma südant ei vaeva.
Ja siinkohal ei pea silme ette kangastuma nn sotsiaalsete raskustega pere, vaid samasuguses olukorras võib olla ka välisilma silmis täiesti terve pere, kus olemas nii vanemad kui rahalised võimalused. Laps võib mõlemal juhul tähelepanust ja eluks vajalikust kindlusest ja kaitsest ilma jääda.
Nii et sooviks tänasel lastekaitsepäeval, et igal lapsel oleks vähemalt üks inimene - olgu selleks vanem, vanavanem, tuttav hea tädi või vanem õde-vend -, kes leiaks aega ja annaks lapsele tunde, et ta on oluline.
Et lapsi tuleb kaitsta täiskasvanute rumaluse, vastutustundetuse ja enda väljaelamise eest laste peal, on selge. Selge on seegi, et seda tuleb teha 365 päeva aastas ning eelkõige täiskasvanuid kasvatades.
Et täiskasvanuid tuleb kaitsta laste eest, on uuema aja tõusev trend, sest täiskasvanud on noorte ülbikute vaimsest füüsiliseni ulatuva jõhkruse vastu niisama hästi kui kaitsetud.
Asjad saavad paremaks muutuda üksnes mõlemapoolse tahte, mõistmise ja teineteisega rääkimise kaudu. Kuidas selleni jõuda, on üks inimkonna suurimaid lahendamist nõudvaid küsimusi.
Lapsed vajavad, et vanemad neile otsa vaataks, neile aega pühendaks. Lisaks muidugi sellele, et nad vajavad riideid, sööki, katust. Aeg on keeruline, aega on vähe ning aeg ongi see, mida võiks kinkida.
Lastekaitsepäev on mõeldud ka vanematele - meelde tuletamaks, et lapsed pole lapsed igavesti. Ei saa lükata nendega ühes ajaveetmist homsesse või järgmisesse kuusse - varsti on lapsed suured ja polegi võimalik enam nendega õhupalle vaatama või batuudile hüppama minna.
Aga lastekaitsepäeva toredad ettevõtmised võiks jagada laiali kogu aasta peale, et lastel jaguks rõõmu kauemaks.