/nginx/o/2009/07/29/213965t1hcd90.jpg)
Teisipäeval pärast lõunat hakkab mu mobiil valjul häälel helisema ja näen võõrast numbrit.
Kiri: Uskumatu, aga tõesti täiesti tõsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Võtta vastu, või mitte?” mõtlen. Klõpsan siis nupule ... ja rõõmus hääl räägib: “Kuule proua, kus su konteiner on?”
Mis konteiner, ei saa ma aru.
“Jüri olen noh, miks sul konteinerit väljas pole? Iga kord on korralikult olnud,” kostab jälle lõbus naer.
Hakkan lõpuks taipama, et olen prügiveopäeva täielikult unustanud. “Kas täna on prügiveopäev või?” ei suuda ma ikka uskuda.
“Täna jah, kus su konteiner on?” - “Õues noh,” vastan.
“Koera pole või?“ küsib jälle rõõmus hääl. “Ei.” - “No ma võtan siis ise selle konteineri sealt!”
“Uskumatu,” mõtlen ma, “ta oleks ju võinud vabalt minema sõita ja tühisõidu kirja panna.”
Järsku tuleb mulle meele, et olen ise alati oma naabrinaisele prügiveopäeva ette öelnud. Nüüd pole kindlasti ka temal konteiner õuest välja veetud. Helistan talle. Ja nii ongi.
“Oi, aga meid pole hetkel koduski, mis nüüd saab?” muretseb naaber. Mis ikka, helistan ise siis sellele Jürile ja räägin, et ta otsiks puuriida tagant ka naabrinaise konteineri üles.
“Kuule, kas te, naised, olete kõik seal ilma meesteta, et unustate?” kajab endiselt rõõmus hääl telefonis.
“Oleme jah,” vastan, sest mis mul muud öelda.
Samal hetkel mõistan, et konteinerid saavad minu lohakusest hoolimata tühjendatud. Ja mu päev muutub korrapealt päikeseliseks.
Uskumatu, et leidub selliseid mehi. Hiljem sellel teemal vesteldes selgub, et ma pole ainus õnnelik naine, kellele Jüri helistab. Ja tema lõbus jutt on paljude naiste meeltesse jäänud.