Koerale jäid kolmeks aastaks sisse operatsiooniniidid

“Ma ei märganud varem, et miski oleks valesti olnud,” rääkis rakverlanna Mari Riina oma koerast, kaheksaaastasest Bettist, kelle puusale möödunud aastal suur muhk tekkis. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

“Ma ei märganud varem, et miski oleks valesti olnud,” rääkis rakverlanna Mari Riina oma koerast, kaheksaaastasest Bettist, kelle puusale möödunud aastal suur muhk tekkis.

Muhu tõttu läks perekond kiiresti loomaarsti vastuvõtule. Bettit uurinud doktor Viivo Võlu ei osanud esimese hooga diagnoosiks midagi pakkuda. Raseeris küll haige piirkonna puhtaks, uuris­, kuid vastuseid anda ei osanud.

“See, et muhk just sinna tuli, oli juba veider. Arst tegi analüüsid, uuris lümfisõlmede tööd, aga proovide vastused olid kõik korras,” jätkas koera perenaine. Kahtlase muhu raviks määras loomaarst tabletid ja käskis koera tervisel hoolega silma peal hoida.

“Bettit ennast ka häiris see muhk. Ta puhastas seda pidevalt ja ühel hetkel läks muhk katki, sinna tekkis kaks auku,” kirjeldas Mari Riina haiguse käiku. Pärast kasvasid haavad jälle kinni, kuid hakkasid mõne aja möödudes uuesti veritsema.

Sellest koera pererahvale piisas ning taas pöörduti arsti poole.

“Viivo Võlu soovitas Tallinna minna, eks see oli takistus, miks me kohe ei läinud,” rääkis naine. Pealinna tohtrite juurde pöördumine osutus aga üsna kiiresti ebavajalikuks, sest olukord leidis ise lahenduse.

Ülemöödunud nädalavahetusel raseeris Mari Riina õnnetu koera haavapiirkonna veel kord puhtaks. Mõne aja pärast märkas aga naise noorem tütar haavas midagi ebatavalist. “Tüdruk ütles mulle, et tule vaata neid haavu, miks need nii sinised on.”

Edasine liigitub juba kurioosumite valdkonda. Kui perenaine ise haavu koera puusal uurima asus, märkas ta neis midagi helesinist.

See, mis haavadest paistis ja sealt välja tuli, osutus hilisemal uurimisel meditsiiniliseks niidiks, millega loomadel operatsiooni järel haavu kinni õmmeldakse.

“Esimesest haavast tuli välja niidipundar, sõlmi täis. Kohe me ei taibanudki teist haava uurida, aga ka sealt tuli niidipundar välja,” kirjeldas Mari Riina šokeerivat leidu.

Seda, kust niidipuntrad koera organismi võisid sattuda, pererahvas esiti arvata ei osanud. “Eks me nägime, et need haiglates kasutatavaid niite meenutavad, aga kuidas need koera organismi said, seda me välja ei mõelnud.”

Pärast kummalist leidu helistas Mari Riina tuttavale jahimehele, et küsida, kas võib olla võimalus, et koera on millegi sellisega tulistatud. Jahimees lükkas pakutud variandi kiiresti ümber.

Viimases nõutuses pöördutigi uuesti doktor Viivo Võlu poole, kes pikemalt mõtlemata kinnitas, et tegemist on kirurgiliste niitidega.

Samuti näitas ta, et niidid olid seotud sõlme täpselt nii, nagu seda operatsioonide puhul tehakse.

“Hakkasin siis mõttes aega tagasi kerima ja jõudsin kolme aasta tagusesse aega­, mil lasime koera soovimatute kutsikate vältimiseks steriliseerida,” rääkis perenaine.

Tema sõnul otsustati toona loomaarsti kasuks, kelle teenus hindade poolest kõige soodsam oli. Operatsioon ise läks väga kenasti, koerale pandi lõikuse järel krae, et loom haavale ligi ei pääseks.

Paari päeva pärast oli koeral ikkagi õnnestunud välimine haav katki närida. “Steriliseerimise puhul tehakse kaks õmblust, sisemised ja välimised. Käisime veel kord õmblemas.”

Sellega Betti ja tema pererahva katsumused ei lõppenud. Kuna suurele koerale kliinikus liiga väike krae anti, õnnestus tal haava uuesti närida, nii et kolmandatki korda tuli abi saamiseks loomaarsti juurde minna.

Läbielatud sündmusi kirjeldas Mari Riina ka Viivo Võlule, kes võimaliku variandina pakkus välja, et haava kinni õmmeldes kasutati niite, mis ise organismis ei lagune.

Nii rändasidki niidid kolm aastat koera kehas, kuni jõudsid viimaks puusani, kust looma organism võõrkehasid välja ajama hakkas.

Loomatohter Viivo Võlu sõnas juhtunut kommenteerides, et tema ja veel paari kolleegi jaoks liigitub see müsteeriumide valdkonda.

“Ausalt öeldes ma ei oska seda mitte kuidagi kommenteerida, sest minu 30aastase praktika jooksul pole ma midagi sellist veel näinud,” ei hoidnud kogenud veterinaar imestust tagasi.

Ta rääkis, et kummaline juhtum tekitas temas huvi ning ta plaanib selle kohta rohkem teada saada. Viivo Võlu sõnul oli Betti puusast välja tulnud niidipundarde näol kahtlemata tegemist operatsioonidel kasutatavate niitidega ning sõlmedki neis olid arsti tehtud.

Organismis mittelahustuvat niiti loomaarsti sõnul aeg-ajalt küll kasutatakse, aga organismi jäädes niit kapseldub. “Selle ümber tekib kude, mis moodustab kapsli ja niit on seal steriilses keskkonnas. Kõnealuse koera organism niite vastu ei võtnud ja asus nende vastu võitlema.”

Seda, kas mittelahustuva niidi kasutamine ja selle sissejätmine on õige või vale tegu, Viivo Võlu öelda ei osanud. Võlu sõnul on igal loomaarstil oma käekiri ja kuigi tema ise sellist meetodit ei kasutaks, lähenetakse igale operatsioonile individuaalselt.

“Teise arsti tööd on raske kommenteerida,” lisas Viivo Võlu.

Nüüdseks on Betti kenasti paranenud ja piinarikas periood tuleb unustada. Küll on koera perenaise Mari Riina sõnul tegemist omamoodi õppetunniga, et lemmiklooma ravi puhul raha kokku hoida ei maksa ja tuleb alati otsida võimalikest parimad variandid.

Enda sõnul ei pea Mari Riina koera opereerinud tohtri peale vimma, samuti ei soovinud ta tema nime avaldada. “Eks see oli tema meetod, aga õige see ei olnud, need niidid tulnuks välja võtta,” märkis koera perenaine.

Ta lisas, et kui inimestega sellised asjad juhtuvad, kui neile operatsioonide käigus vatitampoone või muud naha alla unustatakse, siis sellest räägitakse. “Kui koeraga juhtub, siis see nagu ei olegi oluline. Tegelikult on küll, sest samasuguses olukorras võib olla teisigi loomaomanikke.”