Juhtkiri: Fosforiidihirmu pinged

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Vahepeal mõneks ajaks vaibunud fosforiidikaevandamise idee on taas esile kerkinud ja tekitab ühtedes inimestes suurt vastuseisu ja teistes vastakaid tundeid.

Fosforiit on eestlaste jaoks hell teema. Selle maavara pärast on sõda peetud ja see sõda ka võidetud.  Nüüdseks on küll aastakümneid mööda läinud ning tehnoloogia arenenud. Aga päris keskkonnaohutut kaevandamist pole ilmselt olemas. Sellega on arvatavasti samamoodi nagu ravimitega: igal ravimil, millel on toime, on ka mõni soovimatu kõrvaltoime.

Ida-Virumaal on kaevandatud juba ammustest aegadest ja ilmselge on see, et lõputult sealseid varusid ei jagu. Ükskord need ju lõppevad. Räägitud on, et kaevandamise tööd jätkub sinnakanti veel paari- või kolmekümneks aastaks. Mis saab edasi?

Loomulik, et seal tegutsevate kaevandajate pilgud pöörduvad lääne poole. Lääne-Virumaa maapõu peidab ohtralt ahvatlevaid rikkusi.

Viru Keemia Grupi projektijuht käib usinasti meie maavararikkamates piirkondades selgitustööd tegemas. Lubadusi on antud, et esialgu kõigest soovitakse uurida ja ilma kohalike nõusolekuta kaevandamiseks ei lähe. Keskkonnaministeeriumilegi ei ole veel uuringuloa taotlust esitatud.

Kuid möödunud aegade kogemused teevad inimesed ettevaatlikuks. Ja silme ette kerkivad pildid trööstituks tööstusmaastikuks muutuvast Virumaast süütavad kohalike peas ohulambikesed juba uuringutest kõnelemise peale. Jutud Virumaa karstialadest ja kergesti ohustatavast põhjaveest on siinsetel inimestel meeltesse sööbinud.

Lubatavad mitmed tuhanded uued töökohad ja vallale laekuvad maksumiljonid ei veena kohalikke. Neil tekib pigem mõte põgeneda küladest ja pühkida üldse Eesti tolm jalgadelt. Nagu juba paljud on kaevandusehirmutagi teinud.

Virumaa Teataja loodab, et Lääne-Virumaa jääb endiselt rikkaks eeskätt looduskaunite maastike poolest ja tuhamägesid siia tulevikus ei kerki. Uuringuid – seni, kuni need keskkonda ei kahjusta – võib ju ikka teha.

    Tagasi üles