/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2010/03/17/333748t1h1840.jpg)
Riigi ühe strateegilise tööstusharu - üle 500aastase ajalooga piiritustööstuse - jaoks tähendab 1. juuni 2010 taassündi. Viinapõletus sai Eestis pärast pikemat pausi uuesti jätku. Iseküsimus on, kui kauaks, sest probleeme pole selles vallas just vähe.
Veel möödunud sajandi algul tegutses Eestimaal mitusada piiritustehast, sest igas jõukamas mõisas oli oma viinaköök, kus tulivett toodeti.
Kuid Eesti piiritustööstust iseloomustab ka katastroofiline kokkuvarisemine viimastel aastakümnetel ja 2009. aastal jõudis kätte aeg, kui Eestis ei töötanud enam ainsatki piiritustehast, tootmise olid lõpetanud viimased kodumaised piirituse tootjad Rakveres ja Moel.
Alkoholi tootmine on tavaliselt riigi monopol. Miks Eestis nii läks ja strateegiline tööstusharu kadus, sellele saab anda lühikese vastuse: Eesti ettevõtluses domineerivad ärirühmitused, kes soovivad riiki näha vahendajate vabariigina, kus omatoodang pole oluline.
Eesti viinatooteid tehti sisseveetud toorainest ja Viru Valge oli Eestiga seotud üksnes nime pidi, sest piiritust selle valmistamiseks veeti sisse mujalt maailmast.
Maisist toodetud piiritusel tuleb omahind aga väiksem kui rukkist tehtul ja Eesti piiritustööstused ei pidanud vastu monopolide hinnasurvele. Siinse piiritustööstuse pankrot oli loogiline lahendus.
Lisaks maksude laekumisele annab piirituse tootmine tööd põllumeestele. Oma riigi põllumeeste toodetud teravili aitab aga maandada riske, mis tulenevad viljahinna suurtest kõikumistest maailmaturul.
Neil päevil alustas emafirma Efields piirituse tootmist Rakvere tehases. Millele need ettevõtlikud mehed armutus konkurentsis loodavad? Agressiivse taktikaga püütakse tolli- ja bürokraatiabarjääre trotsides murda eksportturgudele.
Kas jonnakatel eestlastel on ka äriõnne, seda näitab aeg.