Ei saaks öelda, et Lääne-Virumaal ja selle pealinnas Rakveres mainekujundusega poleks tegeletud. Meil on välja töötatud sellised reklaamlaused nagu “Roheline maakond”, “Kõige Eestim” ning “Väge täis!”.
Juhtkiri: Kõige eestim suveniir
Viimane on vähemalt kohalike seas ka päris hästi juurdunud. Aga mida pole, on oma suveniir ning napib paikkonna sümboolikaga meeneid, mida pakkuda turistile või võtta külakostiks kaasa võõrsile. Mis oleks siis see kõige eestim?
Kui põigata sisse suveniiripoodidesse laias ilmas, siis kohtab kindlaid tooteartikleid, mis end hästi müüvad: särgid, mütsid, võtmehoidjad, tassid, külmkapimagnetid, postkaardid, vaatamisväärsuste miniatuursed koopiad. See on meinstriim, aga inimesed ostavad neid ja mõned isegi koguvad.
Meie turismiinfopunktis ei ole erilist menu sarvedega mütsil ning praegu pole erilist tarva sümboliga särkide valikut. See-eest lähevad pulli pildiga särgid tuhandete kaupa mööda ilma laiali Hispaaniast.
Lääne-Viru rahvarõivamotiivid ei ole levinud ka tennistel, kottidel, särkidel – sel moel kaunistatud esemeid oleks uhke kanda kohalikelgi.
Et suveniir “töötaks”, oleks vaja vaimukat ideed ja mõistlikku hinda, paha ei teeks ka praktilisus.
Palamuse on lagedale tulnud Lutsu-kividega, Pandivere paeriik oma paeroga ning Hiiumaa muuseum saare päris oma raha, Hiiu euruga, mille kursiks on üks Tobias ehk 50 krooni, sest Käinas sündinud mehe pilt ehib just 50kroonist rahatähte.
Paljude väiksemate muuseumide puhul on sümboolsel asjal ka see mõju, et lisaks endale meene ostmisele toetab külastaja ka antud muuseumi või kogukonda.
Aga mis puutub Rakveresse, siis võiks värskendavalt mõjuda särkide ja tekstiilkottide kujunduskonkurss, kus rõhk oleks eelkõige maitsekusel ja vaimukusel, ning müüki jõuaks lõpuks mitut sorti esemeid – et oleks ikka valik suurem ja ei piirdutaks vaid vallimäe ja tarva kujutamisega.