See kõik on kui üks kohutav déjà vu. See oleks justkui juba olnud - mõnevõrra teisiti, aga siiski. Ja nüüd kordub see taas. Kuigi ei tohiks. Mitte kunagi.
Aleksei Lotman: Kohutav déjà vu Mehhiko lahel
Mehhiko lahes on naftat. See lause, mis üsna hiljuti tähendas eelkõige teenimisvõimalust õlifirmadele, sõidulusti autofriikidele ja - tõsi - ka ohusignaali keskkonnateadlikumatele, on nüüd saanud jätkuva ökokatastroofi tunnuseks.
Sest nafta on nüüd sõna otseses mõttes lahes, mitte lahe põhja all sügaval, kuhu see tegelikult peaks jääma - nii kauaks kui võimalik.
Õlised linnud, kes meenutavad pigem naftaklompi. Nafta tapetud merekilpkonnad. Kilomeetrite viisi reostunud rannikumärgalad. Hävinud töökohad kalanduses, jahinduses, turismis ...
Praegune katastroof ületab tunduvalt Exxon Valdezi juhtumi. Ent Mehhiko lahe puuraugust tuleb naftat aina juurde.
Paljud asjaolud on neil kahel sarnased, sest tegu on ökoloogiliselt väärtusliku ja tundliku alaga.
Seniste tehniliste lahenduste mittetoimimine tähendab kardetavalt veel mitut kuud lakkamatut naftavoolu Mehhiko lahte.
Ent juunis algab orkaanide aeg, mis võib tööd sootuks võimatuks teha ja pillutada naftat kõige erinevamates suundades Mehhiko lahe ja Kariibi mehe rannikule.
Hoovused võivad nafta kanda ka sealt välja, pole välistatud Golfi hoovusega selle Euroopa randadeni jõudmist.
Igale mõistuse ja südametunnistusega inimesele on naftasurma määratud loomi valus vaadata isegi pildil.
Kui oled aga seda kõike ka isiklikult kogenud ...
Minu kogemus õliste lindudega piirdub meie mõistes enneolematu, kuid globaalskaalas paraku üsna tagasihoidliku Nõva katastroofiga ja sellest veel tagasihoidlikuma Sõrve reostusjuhtumiga.
Meenub, mida tundsin Nõval pigikäkkideks muudetud linde korjates. Sel hetkel poleks reostajal minult küll mingit armu loota tasunud. Ja nüüd jälle!
Ja kui praegu ka küsitakse, kas teil, rohelistel, siis tõesti muud teemat peale energia polegi, tahaks tõesti pärida vastu, kas teil, naftahoolikutel, mõistust ja südametunnistust üldse ongi.